Mis on ühe mänguasja väärtus

Asjad – Maailm, mis keerleb meie ümber ja meie asume selle sees. Asjad on tähtsad, sest nad on meile olulised – nendega koos ja läbi nende kasvame, tunneme end hästi või halvasti, rikka või vaesena ... Mis on üks mänguasi? See on võimalus proovida ja kogeda. Vanem ostab ja laps mängib, kuid asjad kuhjuvad, tolmune igavus täidab kapid, nurgad ja põranda – enam ei taha, sest juba on proovitud ja kogetud. Poeriiulitel seisavad uued värvidest kirkad ahvatluste read. Miks osta uus, kui juba kolm osteti ning eilne ei tundu enam vajalik. Mis on see, mis kestaks, mida vajataks täna ja tahetaks ka homme. Laps kasvab hetkest hetke, kiiresti ja hüppeliselt tormab ta oma ajaga võidu.

See, mis iseenda puhul tundub mõistetav on vahel lapsevanemana hoopis keerulisem. Aina vähem on neid raamatuid, mida loen uuesti ja mäletan peast nii, et saaksin soovi korral tsiteerida. Kui mina luban endale uue loo, miks siis laps ei võiks sedasama tahta. See on raha küsimus, sest uued asjad on suure hinnaga ning kodune ruum ei ole kummist. Keeldudes astub majja jonn, millele peaks vanemana vastu seisma, et piire seada. Mina ei vali endale kõiki raamatuid, kuid laps tundub vahel kõike ja kohe vajavat. Mina arvan end teadvat, mida loen, mida mitte, kuid ka minul jäävad aeg-ajalt raamatud pooleli või ei edene, sest ma saan ju alles lugedes ja vahetult kogedes aru, kas valitu sobib või mitte. Täpselt seesama toimub ka lapsega, kes ei tea veel isegi, mis on see, mis on temale endale oluline ja hea ega mõtle ta seda hetkel, kui kõige tähtsamaks küsimuseks on saanud enda omandisse saamine ning vanema, iseenda jonni ja protestiga mõjutamine, et saada - kui ei saa seda, mis välja valiti, siis tahetakse lohutust ja teadmist, et pisiväikene asi ikka ostetakse.

Asjadest lahti laskmine on keeruline, sest nende lihtsalt ära andmine loob tühjust tuppa, kuid ei lisa uue ostmiseks vahendeid ning üldjuhul ei taha mitte keegi maksta kasutatu eest sama palju või natukene vähem, kui tuttuue asja eest. Kuid, kuidas mängida nii, et lelu näeks ikka uuena välja ja kellegi teise ema või isa tahaks seda enda kullakesele osta? Tihti ei tahagi vanem oma lapsele järjekordset uut lelu, sest tema näeb juba olemas olevate kuhjas kulutatud raha, mis kaob olematusesse, kui lelud vahetavad sümboolse tasu eest omanikku. Mis on nende asjade tegelik väärtus, mis seisavad unustatuna koristajal jalus – tüütud ja ebavajalikud vaba ruumi anastajad – kuid me oleme kogujad, alleshoidjad, sest meie ise oleme need asjad enda omaks ostnud.

Kui laps on valmis oma lelusid ära andma, siis seisab vanem korraga vastu, et kuule see oli ju tol ajal Sulle väga oluline või maksis too lelu tõeliselt palju – vanemal on endast kahju, sest tema andmine muutub justkui olematuks, kui lelu enam vaja pole. Miks ei taha laps omi asju alles hoida, kuidas saab suurest väärtusest korraga väärtusetu tühisus saada. Minul seisavad raamatud riiulites ja koguvad tolmu, sest ma lugesin nad läbi ja jätsin seljataha. Ma tean, et nad on olemas ja vajadusel saan neid taas kogeda, kuid millal ja kas see, iga alles hoitud raamatuga, kunagi üldse juhtub. 

Asi võib katki minna, kaduda või teisele saada, kuid see täis kasvamise aeg, mida laps leluga koos astus ei kao tema seest kunagi – jah, see oli üks pisike mööduv hetk teiste huvitavate hetkede seas, kuid mingi vastuse, teadmise ja kogemuse andis iga pisemgi asi ning vähemalt on laps õppinud suurest hulgast välja valima need kannid, mis on talle tõeliselt armsad ja omad.

Marianne

21.07.2019.a

PS eile käisime kirppisrallil ja kogu, FB kirbuka abil, oma aja ära olnud lelude vastu vahetatud raha, investeeriti uutesse mänguasjadesse ...