Faceboocki Sõprade tähendus ja tähtsus

Minu FB lehel on kirjas sõna „Sõbrad” ja ma võin küll olla ebaoriginaalne, kuid minu jaoks on selle sõna tähendus selge ja lihtne – need on inimesed, kes on minu sõbrad. Kuid FB sõbralistis oli kuni eilseni inimesi, kellega ma polnud kunagi silmast silma kohtunud ja oli ka neid, kellega koos käidud ühine aeg oli jäänud kaugustesse ning oli neid, kellega oli ja ei olnud ka nagu suhet. Mulle on öeldud, et ega see, et FB-s on sõna „Sõbrad” ei tähendagi seda, et need inimesed peavad olema minu sõbrad. Ma tean ja saan sellest aru ning mõistan, et igal ühel meist on oma defineerimine ja tähenduste andmine ning FB sõber ei peagi olema sõber elus, kuid mina ei pea selle väitega nõustuma.

Eile hommikul ma mõtlesin selle teema üle ja sain aru sellest, mis minule ei sobi - ma ei taha olla seotud ega näha teiste inimeste elusid, kellega mind ei ühenda reaalses elu mitte midagi. Ma ei taha olla vaid vaikiv jälgija või jagada ennast nendega, kes jälgivad, kuid vaikivad. Ma saan aru, et FB on kiire viis saada ja jagada infot ning olla pildis ja pildil – olla ja samas ka mitte olla. FB-s on nii palju võimalusi, kuidas ennast eraldada ja erineda, jälgida ja olla varjus, näidata ennast ja oma elu läbi oma lugude ja piltide Maailmale, kuid enamus sellest on näiline, see ei tule kaasa igapäeva ellu, sest ilma interneti ühenduseta jääb see neti avarustesse ,, nähtamatuna” ringlema.

Milleks on oluline „sõprade” suur number, kui tänaval teisest mööda kõndides ei tunta inimest ära, sest pole päriselt otsa vaadatud või on pildid olnud petlikud ja samuti võib, kohtudes sobiva nurga all, teisest mööduda temaga kohtumata. FB on suur süsteem ning suurt sõprade arvu omades tundub, et on võimalik selle keskmeks olla. FB tuletab abivalmilt meelde „sõprade” sünnipäevad, kuid ka siis võib leida, et see pole tähtis ega oluline, et teisele õnne soovida. Selles peitubki FB üksindus, et reaalne ja virtuaalne Maailm ei ühti – näiliselt on olemas elu ja inimesed, keda/ mida tegelikult sellisel kujul oma päris elus olemas ei ole.

Sõprade jagatud lugudest ei sünni ühiseid mälestusi, mis tähistaksid ühist, koos käidud teed. Need on vaid elutud pildid, mis pole enese omad. „Sõpru” ei tunnustata ega tunnistata, sest neid ei nähta, kuna neid ei jälgita või vaikitakse, kui jagatu ei kõneta. Milleks, siis ise valida endale oma sõbrad, kui ei taheta neist mitte midagi päriselt teada ega neid tõeliselt tunda. Milleks on vaja suurt numbrit, kas teistele näitamaks ja enese müümiseks, et uusi juurde koguda või enesele tõestuseks, et ei olda päriselt, suures avaruses, üksinda? 

Kuid, kes ja mitu nendest sõpradest tegelikult teab mind ja elu, mida elan? Mitu neist peavad mind päriselt oluliseks? Mitut neist pean mina ise oluliseks ja hoian neid, sest nad on reaalselt minu elus olemas?

Ma sain aru, et see, miks mina soovisin oma „sõpru” alles hoida, oli hirm minu sees, et kuigi ma tean, et täna ja siin neid inimesi minu elus ei ole, et ehk tuleb kunagi aeg, kus on teisiti ja mul on neid sidemeid vaja. Kuid sellisena, nö elutuid suhteid alles hoides, tundsin ma tegelikult, et pean juba ära olnud vana elu, millel pole olevikku, igaks juhuks kaasas vedama, sest äkki, kui juhtub midagi, mida ma veel ei tea, siis ... Kuid tegelikult on see olnud koorem, sest kandsin endas möödunud mälestusi, mis „sõprade” postitusi nähes, viisid mind juba ära olnud aega tagasi. Teiste FB- sse jagatud hetkedest ei sündinud minu sisse uusi mälestusi, sest meie elud tegelikult ei kohtunud. See, mis kunagi olemas oli, ei anna põhjust, teiste eludes, nähtamatu jälgijana kaasas käia.

Eneses selgusele jõudmaks lähtusin eesmärgist – milleks on minul FB-d vaja, mida mina seal teen, mida sellelt Maailmalt ootan. FB-s olev, minu nime ja pildiga leht on omamoodi minu enese kujundatud ja loodud tuba, ühes suuremas ruumis. Seega on minul olemas koht, kus mina valin ja lähtun sellest, et minul oleks seal hea olla. Ma olen ja teen seal seda, mis on minule oluline. Vahepeal on hea oma tuba koristada ja öelda lahti ühendustest, mis on ajas seljataha jäänud, millest olen läbi ja edasi kõndinud. Lahti öelda neist „sõpradest”, kellega ei loo uusi ühiseid mälestusi ja kellega nö ühes, netis veedetud ajas puudub sisu.

Jah, FB põhineb ja töötab, kellegi teise poolt valitud, kellegi teise arvutites olevatel algorütmidel, kuid mina saan oma sõna sekka öelda ja oma tuba hoides iseennast hoida. Jah, ma vaatasin eile oma FB sõbralisti üle ja vajutasin seal üsna palju klikke lausel – Eemalda ..., sest jõudsin endas selguseni, et FB- s kohtumine on virtuaalne ja reaalselt olematu, sest oluline on see, mis on päris elus. Kui on aeg ja me kohtume teise inimesega teel, siis me näeme ja räägime või siis tõesti ainult viipame ja läheme edasi. Loeb see, mis on olemas väljaspool FB-d reaalses Maailmas. Kui inimene leiab aega ja kirjutab otse sõnumitesse, siis ma tean, et see on minule mõeldud. Kui inimene võtab telefoni ja helistab, siis ma kuulen ja kuulan teda ning saan küsida ja ise vastata. Kui mina nii valin, siis kirjutan ja helistan otse, sest siis inimene teab, et ma pöördusin just tema poole. See on elulisem koos kõndimine ja sellest sünnivad elusad mälestused.

Kõik võib olla ja kõike võib tulla, kuid minu jaoks on oluline see, mis on siin, minu tänases päevas, mis on reaalne ja elus ning see, kuidas mina ennast oma elu elades tunnen.

PS jah, minus oli hirm, et mis juhtub, kui ma oma otsuse teoks teen, mis juhtub, kui inimesed märkavad ja küsima hakkavad ning kuidas ma julgen sellise valiku valida - ärevus ja paanika, kui klahvile klikkasin ... Peale sõbralisti puhastust, uuesti tagasi minnes, viskas FB mind sõprade otsimise lehele, et saaksin uuesti valida ja uusi leida ning sellest mööda astumine oli üsna mitme kliki töö ...

Marianne

13.05.2019.a