Kas tunde tundmine on põhjus või tagajärg – see on vaatenurga küsimus

Ühel ilusal päeval, oma teel käies, kohtusin inimesega, kellega ma ei olnud väliselt seotud ja ta oli sel hetkel üks võõras, kes lihtsalt oli Maailmas olemas. Meie teed ristusid, me olime, kuid siis sündis ühest vestlusest vastasseis. Mind haaras tunnete möll ja mul oli enese sees halb olla. Ma soovisin, et teine muudaks end või keegi teeks olnu olematuks või keegi lahendaks olukorra, et mina saaksin taas end hästi tunda. Keegi ei tulnud, teine ei muutnud ja olukord ei lahenenud, sest ma tundsin oma tunnet edasi. Aega läks mööda, ma jahtusin, kuid ei unustanud, sest mõeldes, nähes või taaskohtumise ees hirmu tundes, elavnes tunne minu sees ning nii seostasin ma teise oma tundega – mina uskusin, et teine inimene oli minu tunde põhjustaja e põhjus, kuid sellest järeldus, et kui inimest poleks, siis ei oleks ka probleemi. Kas see võiks olla toimiv lahendus?

Ausalt teist inimest vaadates ja teda mõista püüdes, rääkisin ma endale, et teisel on õigus iseendana olemisele. Püüdsin end veenda, et minul ei ole ühtegi põhjust oma tunnet tunda, kuid oma väljendusest lugesin ma välja, et ma keelan endal tunnet tunda. Seda tehes tundsin, et ma reedan iseennast ja ma vajasin lohutust, mida ma ei leidnud. Ma olin häiritud, õnnetu ja minu tee oli kuhugi ära kadunud – mul oli häbi olla Mina ja ma ei tahtnud ennast Maailma peeglite peegeldustest vaadata. Ma soovisin end ära peita.

Näidates iseendale, et mul ei ole põhjust teist inimest süüdistada oma tunde omamises, püüdsin ma tegelikult endale öelda, et teine inimene ei olnud tunde põhjustaja e põhjus, vaid kogu loo mõte seisnes minu sees olevas teemas. Toimunud lugu oli kord minu poolt tehtud otsuse, võtta tunne endasse, tagajärg. Teine inimene aitas kasvatada tunnet, mis minu sees juba olemas oli.

Inimesena ei tahtnud ma endale tunnistada ja mul oli raske võtta vastu teadmist, et teine inimene ei ole minu tunde põhjustaja e põhjus, vaid ta oli minu kunagise teo tagajärg - mina reageerisin, sest tunne oli minu sees juba olemas, aegu tagasi ära peidetud. Teise inimesega kohtumine äratas minus, uinunud ja tõi pinnale, peidetud tunde ning sellest järeldasin, et teine inimene ongi süüdi selles, et end halvasti tundsin. Proovisin end teise eest kaitsta, vältides temaga kohtumist, et kindlustada oma tunde vaikimine.

Kui ma oma tunde sees ujusin, siis tundus päästavaks lahenduseks olevat vastuste otsimine küsimusele - Miks teine Minule nii tegi? - tundsin end vähemana ja viletsamana, sest ei suutnud ega osanud üle olla või leida meie vahele lahendust. Ma ei suutnud oma tunnet maha matta ega ka selle sisse vaadata. Võtsin endasse uskumuse, et teise inimese tegu on minu tunde põhjus, ning ma otsustasin ennast Maailma ja teiste inimeste eest kaitsta, et nad ei saaks minule uuesti liiga teha – minule tunnete tundmist põhjustada – see siin on lõputu küünlapäev, korduste kordamine, see ongi põhjus, miks ei pääse hetkest edasi.

Kunagi minu poolt tehtud otsus, võtta tunne endasse, on põhjus, miks kõnnin tänases päevas – see siin on tagajärg. See on koht, kus minus olev tunne saab teiste inimeste abil kasvada, et mina saaksin, selle sisse astudes, sellest läbi minna. Minul on teisi inimesi vaja. Käesolev hetk on kingitus parimal võimalikul moel. Kestvas hetkes on lava üles seatud, kaasnäitlejad asuvad oma kohtadele ja me kõik mängime oma rolle. Me mängime üheaegselt nii enda, kui ka teiste inimeste näidendites.

Seistes lava keskel, olles prožektorite valguses ja võttes kõike isiklikult, siis astun ma teiste vastu lahingusse, et ennast kaitsta. Vahetades vaatenurka ja vaadates lava ning etendust kõrvalt, näen, kuidas ma olen tegelikult hoitud ja saadetud, sest mind aidatakse minu enese tundest läbi astumisel. Teised inimesed annavad endast parima, et mina saaksin edasi minna. Kõlab uskumatult, kuid tegelikult see nii ongi.

Kui teine äratas minu sees tunde, siis võtsin ma teise inimese vaatluse alla. See oli minu poolt valitud lahendus, et püüda mõista ja aru saada juhtunust. Mina seisin teisele vastu, et ta lõpetaks minus tunde äratamise, püüdsin teda neutraliseerida, selemet vaadata endasse ja otsida enda seest ärganud tunde algust. V

Mina võtan vastutuse oma tunde eest endale – see on minu tunne, see tunne on minu sees ja ainult mina ise saan selle tunde lahti lasta, see on minu ülesanne – teised inimesed ei puutu teemasse, nemad on siin vaid tagajärg sellele, et mina ise võtsin oma tunde enese sisse ...

*

... käesolev hetk on kingitus,

sest tundeks puudus põhjus.

Vaatenurga vahetus

on uue tee algus,

sest muster muutus ...

*

Marianne

08.05.2019.a