Selles loos kõndimist alustasin sooviga mõista oma noorema poja
tugevaid reaktsioone jonni ja viha kujul, kuid jõudsin taas
iseendani, lähemale enese mõistmiseni. Järjest enam kogen, et ühe
mustri, kui terviku nägemiseks ja mõistmiseks on väga olulised
just pisikesed nüansid ja detailid, mis teevad selle minu näoliseks,
sest mina ise olen selle mustri, iseendas, iseenda jaoks loonud.
Olles kohas, kus sain valida, et kogeda ja ma tegin oma valiku ning
olin valmis vastuvõtma, kuid siis korraga selgus, et ma ei saagi
oodatut. Minu sees olnud ja juba lukku pandud soov ei täitunud ning
ma jäin sellest kogemusest ilma. Minul tuli hetkega ümberlülituda,
et valida uuesti st mul tuli taas olla avatud ja vaadata üle oma
võimalused. Kuid minus sündis vastuseis, ma ei tahtnud edasi astuda
või teisale pöörduda, sest ma pidin saama selle, millest jäin
ilma. Ma olin solvunud, tundsin viha ja jonnisin.
Ma olin valitud valikule andnud enda sees koha ja see oli juba minu
oma, ma tõesti tundsin nii, kuid ilma jäädes mõistsin, et minul
ei saa olema seda, mida ma ei omanud. Mul oli vaja viha, et tulla
toime kaotusevaluga. Jonnisin, sest minu Mina sai haiget ja ma
tahtsin teda jonnides suuremaks kasvatada, et suuta sundida Maailma
enese ümber muutuma. Ma solvusin, peatasin aja ja ootasin Maailma
tagasi, andma mulle täpselt seda, mille valisin. Ma olin pettunud,
sest Maailm pakkus mulle uusi valikuid ja talle ei läinud korda see,
et mina jäin ilma.
Ma ei osanud ennast kiiresti ümberlülitada, sest ma olin enese
poolt loodud raamide sees. Mina ja minu Maailm olime õiged –
väline Maailm võis olla vale või mitte, kuid ma teadsin, et oli
valge ja oli must – kas oli või ei olnud – halli ja vahepealset
maad ei olnud olemas. Kui ei olnud, siis minu jaoks tähendas see
minu Maailma lõppu, sest ma kogesin kaotusevalu, kuna jäin ilma. Ma
kaotasin usu, et suudan hoida oma Maailma muutumatuna paigas ja
iseenda kontrolli all – mina ei olnud piisav, et kindlustada
enesele see, mida tahtsin. Mina kartsin iseenda muutumist, sest minus
oli hirm, et ilma raamideta ma kaon ja lahustun. Raamid olid minule
endale vajalikud, sest nii ma teadsin, kus olen mina, kust algab
Maailm.
Pettunud olemine tähendas ohvriks olemist, sest nii öeldes uskusin,
et mind peteti ja veeti alt, sest kingitus, mille Maailm pidi minule
andma, ei osutunud minu omaks. Asendus, st uued valikud olid valed,
ma ei tahtnud neid, sest mina ei olnud neid valinud. Ma ei näinud
võimalusi, sest sel hetkel ei korvanud mitte miski saamata jäänut.
Mina ise ei lülitanud ennast ümber, sest ma ei astunud edasi.
Pettumine muutis kindla maa haigutavaks kuristikuks, mille sisse
kukkudes kartsin haiget saada ja kaduda.
Kaotusevalu tegi reaalselt haiget, sest minult võeti ära see, mida
mul tegelikult küll ei olnud, kuid minu sees oli uskumus, et kohe ma
ulatun selleni – see on just ja ainult minu, sest mina vajasin
seda. Tundsin pettumust, sest teadsin, et järgmises hetkes mul ei
ole minuga kaasas seda, mida uskusin end kohe omavat. Kuid nii tundes
koosnes minu Maailm ettekujutustest mitte reaalsetest reaalsustest.
Maailm moodustus minu poolt ettekujutatud piltidest, kuid pildid olid
salvestunud ja paigal püsivalt muutumatud. Reaalsus oli muutuv ja
ettearvamatu – see oli ohtlik, sest ma ei teadnud kunagi ette, mida
kõike saab ja võib juhtuda ning, mida mina pean kogema, kui ma olen
päriselt Maailma sees. Seni, kuni ma muutustega toime ei tulnud,
elasin enda loodud Maailmas, mille piirid ulatusid minust palju
kaugemale, hõlmates lähedal asuvaid territooriume, mida minul oli,
et luua endale turvaline keskkond, sundus suuta kontrollida ja hoida
muutumatutena.
Kui tajusin, et minust ei sõltu minu enese elu, siis lõin endale
oma ettekujutustest koosneva ja minu Mina piiridega endast suurema
Maailma, sest tundsin, et mina ise olin liiga väike selleks, et
suuta anda ja hoida enesele koht, kus minul oleks hea ja turvaline
elada – nii andsin endale koha, kus ma võisin vabalt olla mina
ise, kus ma ei kartnud eksida ega vale olla, sest seal ei sõltunud
sellest minu heaolu ega ellu jäämine. Minus oli vajadus hoida mind
ümbritsev Maailm paigal, et suuta kontrollida tema püsimist ja
muutumist mulle sobival moel. See oli see, millele pühendasin kogu
oma tähelepanu ja suunasin oma jõu, sest ma olin Maailmast sõltuv,
kui kogesin, et ei saanud ise anda endale seda, mida vajasin. Maailm
pidi minu ümber alles jääma, et ma saaksin vajadusel seda, mida
vajasin.
Pettumus oli kinnitus, et ma ei suutnud muuta Maailma, vaid mul tuli
iseennast, oma vaatenurka vahetades, muuta. Kuid ma ei tahtnud
Maailma vastu võtta sellisena nagu see oli. Oma raamide sees olles
ei olnud ma vaba ja ma olin iseenda kontrolli all, sest kartsin,
vabaks lastuna, iseenda muutmist Maailmas, sest ma ei teadnud, kuidas
ja kas ma tulen toime ning kohanen, kui Maailm minu ümber muutub.
Selles kohas ei olnud ma tegelikult enese sees, vaid minu Mina hõlmas
laiema territooriumi minu ümber. Selles kohas oli minu sees hirm ja
ma uskusin, et mul tuleb kaitsta ennast Maailma muutumiste eest.
Laiemad piirid pidid kindlustama selle, et Maailma muutmine ei tule
minu jaoks ootamatult.
Ma ei võtnud vastu teadmist, et Maailm ei muutu ega muuda ennast
minu soovide järgi ega tahtmiste peale. Ma ei olnud seda teadmist
endas vastu võtnud, sest minu sees oli hirm kogeda tundeid. Kartsin,
et jään üha uuesti, endast sõltumata, ilma sellest, mida arvasin
end juba omavat ja mul tuleb taas kohaneda ning uute valikute
valimisele ümberlülituda. Seni, kuni hoidsin solvumisest kinni ja
seisin peatatud ajas, ma ei saanudki kohaneda. Pettununa ohvri rolli
kandes ja hoides kinni uskumusest, et minust ei sõltu see, kuidas
mind ümbritsev Maailma muutumine minu elu mõjutab, püüdsin veel
tugevamini oma Mina territooriumi kontrollida. Selleks lõin üha
uuesti uued, veel tugevamad, kuid ometi näilised piirid ja tõkked
enese ning Maailma vahele.
See on minu sees ammusest kaasas käiv muster, olles pärit ajast,
mil Maailm ei küsinud minult, mida mina ise vajan, soovin ja millise
elu mina tegelikult endale valiksin. Kogu elu tundus juhtuvat minust
väljaspool ja nii kogesin tugevaid tundeid, kui sai selgeks, et
Maailm ei muutu minu järgi ega jaoks. Ma olen jätkanud seda
mustrit, sest minus oli hirm, juba ära olnud hetke, uuesti kogeda.
Taas tunde ärkamist kogedes, tegelesin välise pealispinnaga,
vastasin Maailmale sügavusest tulenevate tunnetega reageerides,
vaatasin välja selle asemel, et vaadata enese sisse ja leida algus.
Tegelesin tunnete maha surumise ja ärapeitmisega, mitte tundest läbi
astudes sellest lahtilaskmisega. Ma elasin ja kohandusin üha uuesti
tunde järgi, sest tunne oli märkamatult minuga üheks saanud.
Nüüd tean endas, et kui ei ole, sest ei saanud, siis ei lõppe minu Maailm otsa, vaid mina olen vaba uutele valikutele ja astun vastu sellele, mis minuni jõuab.
Nüüd tean endas, et kui ei ole, sest ei saanud, siis ei lõppe minu Maailm otsa, vaid mina olen vaba uutele valikutele ja astun vastu sellele, mis minuni jõuab.
Marianne
27.05.2019.a
Seotud lood
Kas Sina oled proovinud merd muuta, aga teist inimest
Lapsena jonnime, täiskasvanuna vaidleme
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar