Taas olen rattaga teel -
hommik on ilus,
säravalt karge ja puhas.
Eemal traktor teeb tööd,
toimetab põldude peal.
Korraga hing jääb kinni,
õhku enam ei jätku.
Tahan ennast sulgeda
mürgise keemia eest.
Üht taime kaitstes
pihustub põllule vahend,
mis elusa halvab,
niiskuse välja imeb
ja lihtlabaselt tapab.
Ümber ringi laiub
aurudest tihke pilv,
kui hoiatav sein -
ära lähemale tule,
siia sisse ära astu!
Sõidan läbi eluta õhu
kurgus kraabib
ja sees kriibib -
tunnen, kuidas kuivan.
Ma tahan ära,
selle mürgi seest välja -
ka üks meeter on liiga palju -
peab tõeliselt tugev olema,
et selles keskkonnas elama
jääda.
Päike kuumutab halastamatult,
ta mürgiga kaasa töötab.
Niiskus ja elu,
mis põllu peal elas,
mürgise vihma käes
kõigest elusast aurustudes,
pruuniks kõrbeks
kuivab
põledes.
Ei ole värskendavat tuult
ega puhastavat vihma.
Aeg valitud on täpselt,
taime kaitsev vahend
töötab armu andmata
ja valivalt täpselt.
Sõidan nii kiiresti kui jaksan,
proovin üldse mitte hingata.
Ratta jätan õuele seisma,
astun päästvasse majja,
uksed ja aknad panen kinni.
Täna kevad jääb õue,
läbi akna välja vaatan.
Mürgine pilv levib
ja nähatmatult õuel laiub.
Selleks, et looduses olla
tuleb siit ära minna,
sõita kaugele eemale,
et vältida põlde
ja töötavaid traktoreid.
Kuhu jäi täna minu õigus
puhtale õhtule -
teine tegi oma tööd,
sest vili kasvab
ja see on tema tasu.
Jah, kõik
tahavad süüa
ja ootavad tulemust,
kuid ka üks kaotatud päev
on liiga palju
ja elust
minu teel
on alles
palju vähem -
väljapraagitutest
mulla peal laiub,
eluta jäetud surnud kõrb.
Marianne
20.05.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar