Öeldes endale – Mina olen pettunud – tundsin endas – Mina olen ohver

Kui mina ei saanud seda, mida tahtsin ja kogesin, et ei suutnud mõjutada Maailma selliselt, et soovitu ikkagi endale saada, siis ütlesin – Mina ei saa! Tundes endas pettumust uskusin, et olin ohver, kellel tuli leppida sellega, et tema jääb ilma.

Pettununa ohvrirolli kandes ja solvununa peatatud ajas seistes vajusin halli masendusse, vaikuse sisse. Öeldes endale – Mina ei saa! – oleksid justkui mul kõik eneseväljendusviisid ja suhtluskanalid korraga kadunud, võimalused haihtunud ja minust järele jäänud vaid tühi kest. Ohvrirollis olles kandsin endas teadmist, et minust enesest minu elu ega olu ei sõltu, kuid ohvrina olles ei võtnud mina ise vastutust iseenda elu ja olemise eest. See oli enesekaitse, sest minu sees oli hirm tundeid kogedes valu tunda. Seega arvasin, et kui seisan kõrval ja elust ise osa ei võta, siis ma ei vastuta, millegi ega kellegi eest ning minuga ei saa midagi juhtuda.

Pettumuse kogemisega kaasnes kukkumine reaalsusesse, tagasi sinna kohta, kus ettekujutatud pildid, säravad unistused, salamisi lausutud soovid ja päästev lootus ei olnud täitunud. Pettumuse kogemisega kaasnes tagasitulek käesolevasse hetke, et näeksin selgelt seda, mis minu elus tegelikult olemas oli, sest tahtmise täitumist oodates elasin enese poolt maalitud, teistsuguses Maailmas, kus minu elu ei olnud selline nagu siin oli – seal oli olemas kõik see, mida vajasin ja endale ihkasin.

Pettumust oli vaja, et tõusta püsti ning otsida uusi lahendusi ja teid, kuidas ja kuhu astuda edasi. Pettumust oli vaja, et seista iseenda eest, astuda Maailmale vastu ja lasta ohvriks olemisest lahti - ohvrirolli valisin endale ajal, mil ma tõesti ei olnud võimeline ise endale sobivaid elatusvahendeid, elukohti ega kaasteelisi vailima. Kuid alati olen ma saanud valida, kuidas ma enda sees ennast tunnen ja millisena väljendun, kuigi ka viimases on olnud piiranguid, keelde ja tõkkeid on ometi minu sees peidus terve Maailm, mis kuulub ainult minule, sest selle olen ma enese sees iseendale loonud. Mina ise olen võti selle juurde, kui hästi või halvasti ma ennast iseendas tunnen. Mina olin iseenda valikute ohver, sest mina ise valisin, millise tunde sees ülesärkamata püsida.

Maailma puudutusest üles ärganud tunnet endas kogedes ja tundeks muutudes, suutsin vaatenurka vahetades ja tunnet endast eristades tunde seest üles ärgata ning nähes vahet, astusin tunde seest välja ja seisin eraldi ning oskasin tunde mustri sõnastada. - Mõistes, et kui mina ei saanud soovitut, sest jäin ilma, kogesin ehedat kaotusevalu. Selleks, et vältida ebaõnnestumisest tulenevat pettumust, kasvatasin, viha jõudu kastutades, oma Mina suuremaks, et võimsamana olles saavutada Maailma muutumine. Hoides ohvri rollist kinni, sest ei julgenud edasi astuda, korrutasin endale – Mina ei saa! -  seisin paigal ja ootasin, et ehk kunagi ja kuidagi ikkagi saan, kuigi teadsin, et seda ei juhtu. Kui olin ohver, siis oli mul olemas luba, et tunda – Oi, kui kahju mul endast on! - sest olin abitu ja vajasin oma teel käies kandjat, kes minu elu määraks ja korraldaks, kes teaks, mida, kuidas ja miks on vaja, et ma kogeksin oma elu hea ja ilusana ning annaks mulle meelehead ja jagaks endale kuuluvat. Ohvriks olemine oli kui pikk uni, mida magades ise ei saanud arugi, et uni nii sügav on ...

Marianne

29.05.2019.a