Inimesena kasvamine, kui ema roll muutub

   ühe kivi ...

Üks tavaline liigutus, mis seekord lõppes teisiti, sest kogemata kombel harjunult pöörates järgnes tavatu tulemus – kael oli kange ja valus - ma olin kangekaelne. Üks argine vestlus ema ja tütre vahel, mis tavalisel kombel liikus korduvaid radu mööda, tulemuseks vastasseis, kaitsed tõsteti üles ja Mina´d põrkasid kokku.

Mõlemal juhul peatasin aja ja hakkasin juba äraolnud hetke uuesti läbi kõndima, et otsida üles koht, kus teelt välja keerasin. Seisin paigal, sest vajasin teadmist, kus ja kuidas olin teinud vale liigutuse – tahtsin aega tagasikeerata, et jätta tehtu tegemata, sest ei tahtnud kogeda valu olevikus.

Aeg läheb ja laps kasvab suureks ning läheb oma teed. Elus on hetki, kus laps ütleb täpselt seda, mida ta päriselt mõtleb ja tunneb, vahel teeb see haiget. Kui laps on väike, siis tead, et heidetud sõnad on pinge ja trotsi vallandus ning elu läheb edasi, kuid kui laps on suur, siis elu läheb küll edasi, kuid ta ei pruugi enam ühes kulgeda.

Kui laps on väike, siis on enamjaolt ema see, kes hoiab ja kaitseb, lohutab ja lahendab – ema teeb võimatu võimalikuks. Kuid, kui laps on täis kasvamas ja seisab kõrgel, üleval pesa serval ja harjutab iseseisvat lendu, siis võib ema olla vahel viimane, kellelt abi küsitakse ja esimene, kes välja jäetakse - kõik teised tunduvad paremini mõistvat ja arusaavat, kuid ema justkui mitte. Emast võib saada vaenlane, kes ohustab iseendana seismist. Laps tõmbab ema ja enda vahele piiri, mida ei tohi ületada, sest ema tahab tema eest ära teha, hoida ja kaitsta, lahendada ja lohutada, kuid nii võib hoovõtt jääda lühikeseks ja tiivad teevad vähem trenni ning iseseisev lend ei tule hästi välja.

Küsin endalt, et kuidas on võimalik, et kõik on nii nagu on, kuigi tegin kõik endast oleneva nii hästi kui oskasin, suutsin ja sain. Olin parim võimalikust, vähemalt üritasin ja enda arust õnnestusin, sest olen/ oleme jõudnud elusalt tänasesse päeva. Küsin endalt, kuidas lapse ei näe, mõista ega saa aru ema teekonnast, ta oli ja käis ju kaasas. Tegelikult ei käinud laps emaga kaasas, sest tema käis kogu aeg oma teel. Laps käis, kas kõrvu või lahus, kuid me mõlemad astusime, parimal võimalikul moel, oma teedel. Emale tundus, et laps nägi, koges ja oli kõik kõiges, mis emaga juhtus, kuid tegelikult vaatasid mõlemad Maailma ja endasse oma isikliku mätta otsast. Ikka ja jälle unustan, et ka laps annab, alati, endast parima, teeb ja on täpselt nii nagu ta sel hetkel suudab, oskab ja saab endast anda.

                                      
                               ... kaks külge

Aega peatades tahtsin tagasi teadmist, et emana olles olen lapse jaoks parim võimalikest valikutest, kuid inimesena olles ei pruugi ma seda olla. Laps vajab enese kõrvale enda poolt valitud inimesi, kuid ema on nö kaasa antud ja väljavahetada teda ei saa. Ema on harjunud vastutama, sest ta arvab end teadvat, mis on lapse jaoks õige, mis vale. Ta on läbi aastate teinud ning võtnud enda osaks lapse Maailma täitmise ja kujundamise. Kuid laps tahab ise, oma Maailma ja ennast luues, neid omal viisil ja moel täita. Ema tahaks vastused etteöelda ja last käe kõrval saata mööda rada, mida peab parimaks, kuid laps peab ise oma tee leidma, sest ta vajab eluliselt ise tegemist ja oma vastuste leidmist iseenda poolt esitatud küsimustele. See on koht, kus ema ja lapse rollid muutuvad, sest laps ja ema kasvavad ajas inimestena edasi ning suhetes ja rollides ei ole kunagi kindlust ega kivisse raiutud sõnu -see on aega mõõtev liiv, mis moodustab ajatuultes uusi mustreid, liiv kestab seni kuni edasi veeredes ükskord tolmuna tuules hajub.

Marianne

05.05.2019.a