Ühe jõe kahel kaldal

Ühel jõel,

on kahel pool vett,

kaks kallast.

Üks jõgi liidab

mere ja taeva,

taas üheks,

voolavaks veeks.

Vesi lahutab kaldad,

jõgi ühendab kaldad.

Kaks on kallast,

mis kokku ei puutu,

siin üheks nad ei saa.

Vesi oma sängis voolab

ikka tüünes rahus edasi,

ka siis, kui tuul

teda vastuvoolu silitab

ja pind on vahust säbrune.

Jõgi on sõber

hallis hommikus,

kuldne pärl

päikese valguses.

Igal hommikul,

olgu vihma või päikest,

olgu lund või tuult,

kõnnin ühel kaldal -

käin edasi

ja lähen tagasi,

kahe sõbraga siin jalutan.

Kui edasi lähen,

siis vastuvoolu astun,

kui tagasi tulen,

siis veega ühes kõnnin.

Ometi, ma lähen ikka edasi,

ka siis, kui tagasi sammun.

Teisel kaldal

on ka üks inime,

kes päeva alguses

oma koeraga kõndimas.

Silma ei ulatu vaatama

ja hõige läheks kaduma,

käed üles tõusevad

ja tervituse saadavad,

teisele kaldale,

hommikus kõndijale.

Maailm meid ühendab

ja loodus liidab,

mina vasakul kaldal

ja tema paremal kaldal,

korraks kokku puutusime

ja tervitades silla ehitasime.

Veerevad päevad,

lähevad nädalad,

kulgevad kuud,

silmad hommikuti otsivad,

teisel kaldal kõndijat,

kaugustes kohtudes

võtan naeratuse

päeva sisse kaasa.

Kui argipäev muutus,

siis sild kaldad ühendas

ja ma olin üllatus,

kes teisega kohtudes

silmast silma vaadates

„Tere hommikust!” ütles.

Marianne

06.05.2019.a