Sündimise ime, kasvamise valu ja iseenda vastuvõtmine – Meditatiivne rännak vol 42

Sündinuna võtame oma sünnist kaasa ühe matemaatilise tehte, mis toetab või takistab meie teed. Kui Sinu tehe on 2 = 1+1, siis näed Sa ennast tervikuna, sest Sina ja Sinu ema olite, koos oldud ajal ning peale sündi, kaks erinevat tervikut. Kui Sinu tehe on 1 = 1 ja 1/2, siis näed Sa ennast poolikuna, sest Sa ei ole enam tervik, kuna seisad emast nähtavalt eraldi. Olles täiskasvanuna poolik ja otsides teed tervikusse, sest pool Sinust on puudu, viid Sa selle teema märkamatult igasse oma päeva – see käib Sinuga kaasas. Seal ammuses ajas, sündimise ajas, tundsid Sa valu ja see lõi Sinus uskumuse, et Sa polnud oodatud ega armastusega vastuvõetud, sest armastus ei saa ju valus olla. Sa ei usaldanud enam Maailma ning tundsid end üksijäetuna ja selleks, et muuta oma olevikku, soovisid Sa tagasi minna minevikku, peatasid solvudes oma aja ja jäid Maailma tagasi ootama – et ta võtaks uuesti oma koha Sinu ümber ning Sina saaksid tema sees olles tervikuks.

Kõik selle, mis tegelikult juhtus, sündides, sekundite ja loetud minutite kestel, võtsid Sa endaga kaasa oma teele. Oluliseks said vaatenurgad, esimene hirm, valu kogemine, usaldus ja selle kaotus, eneseteadvustamine ja soov Maailma avastada. Need on olulised hetked, mis võivad jääda kestma terve igaviku, kui Sa ei lase neil minna, vaid hoiad neid endas, sest ei usalda enam tunda, kui Sinus on hirm uuesti elamist kogeda.

Rännak

Sa oled sündinud. Sa oled tulnud oma ema kõhust ja asud nüüd Maailmas. Sa teed oma esimese hingetõmbe ja koged, kuidas väline õhk Sinu sisemusse tungib. See on harjumatult kuiv ja kriipiv ehmatus. Sa tahad end sulgeda, et vältida tundmatut tegevust, mis ei ole meeldiv, vaid on pigem valus tungimine Sinu sisse.

Sind on korraks käest ära pandud, kuid Sina tunned end üksi jäetuna. Sa tunned, kuidas Sind ümbritseb avarus, mida Sina tajud tühjusena. Selles ei ole soojust ega hämarust, seal on ere valgus, külmus ja hääled, mida Sa ei mõista - Mis juhtus, Miks see juhtus, Kuidas läheb tee edasi, Mida Sa tegema pead? - need on keerulised küsimused hetkel, kui Sina oled üleni ergas tajumine, erinevaid tundeid tulvab Sinu sisse ja mäsleb Sinu sees. Sa ei oska nendega, midagi peale hakata – see on laine, mis viib ja toob, rullub ja tõukab. Sa oled pinges, sest Sa ei hõlju enam, Sinu Maailm on saanud kõvad raamid. Kõike on suurelt liiga palju korraga juhtunud. Sa oled abitu, tõlgendad oma kogemusi, lood endasse uskumusi, värvid ja täidad oma loodavat pilti Maailmast. 

Soojad käed tõstavad Su õrnalt, kuid kindlalt üles ja viivad Su endaga. Sa tunned, kuidas Sa puutud sooja keha vastu. Sa oled teise inimesega koos. Sa tajud, kuidas Sinu ümber on vesi, selle soe embus on kui pehme tekk, mis hoiab Sind varjus. Sa soojened väljast sisse ja avaned tasakesi seest välja. Sinu vastasoleva keha soojus ja hääled – hingamise kahin, südametuksed – rahustavad ja vaigistavad Sinu meeled nii, et Sa usaldad olla ja lubad endal lõdveneda. Sa tajud, et oled hoitud. See koht siin, väljaspool Sind, on turvaline ja oma.

Sa sulged silmad ja hõljud tasakesi vees, tasa-tasakesi. Sa naeratad ja ümised omal viisil. Sina oled olemas ja ka Maailm on olemas – Sa tunned, et Maailm hoiab Sind. Sa mõistad, et tee läheb edasi, tehes oma sammu, astud Sa ühest hetkest välja, teise sisse, olevikust saab minevik, kõik see, mis oli jääb maha, kaasa tuleb vaid see, mida eneses kannad. Igas uues hetkes ootab Sind uus kogemus. Valu leeveneb, hirmu pimedus hajub, pinge lahtub. Sa usaldad hingata elu enese sisse. Sa kasvad ning korraga tunned Sa huvi, mis sellel suurel Maailmal Sulle veel kinkida on, mida põnevat Sa veel kogeda saad.

Sa tunned eneses huvi ja avastamise rõõmu. Sa pöörad end selili, vaatad oma käsi ja märkad sõrmi, haarad oma varvaste järele ning proovid neid kätte saada – Sa mängid, tundes rõõmu iseendast. Sina ise oled enese kaaslaseks ja täidad oma aja. Sa tõused istuli, et vaadata oma ümbrust. Sa avastad Maailma uuel moel ja teisel tasandil, Sa hoomad kaugusi ja haarad käegakatsutavat. Sa näed erinevaid värve, valgust ja varje – Maailm on elu täis ja Sina oled osa sellest. Sa oled tuule teel, ta puhub Sinu vastu ja silitab Sind. Päike paistab ja soojendab Sind. Sinust kasvab vari valguse käes. Sa tajud, kuidas Sina reageerid Maailma puudutustele. Sa avaned, et elu eneses vastu võtta, lubades Maailmal end puudutada, Sa avaned ja puudutad teda vastu.

Sa tõused püsti ja seisad oma jalgade peal. Sa tajud oma pikkust ja liikuvust - Sa oled Mina, kes on Ise. Sa teed oma esimese sammu ja seda tehes mööduvad aastad. Jalga maha toetades tajud kindlust, Sa oled tugev ja iseseisev, sest Sa hoiad tasakaalu. Sa teed järgmise sammu ja taas liiguvad aastad. Samm sammu järel edasi astudes jõuad Sa tänasesse päeva - Sa oled endasse kohale jõudnud. Sa oled ennast vastuvõtnud. Sa oled ennast, armastuses armatusega armastades, hoides ja täites, kasvanud.

Sa ütled endale – Mul on kahju nende valusate kogemuste pärast. Palun vabandust, et ma ise ennast üksinda jätsin. Ma tänan ennast, et ma astusin hetkest hetke ja läksin edasi ajal, mil osa minust jäi ootama ära olnud aega. Ma tänan Maailma võimaluse eest olemas olla. Ma tunnen Maailma puudutuses end peopesal hoituna. Ma armastan iseendana elus olemas olemist. Ma armastan, sest minus on Armastuse Valgus.

Võta kätega enese ümbert kinni, hoia ennast turvas ja soojas. Täna ennast – Ma olen, jõudmaks iseendani, pika teekonna kõndinud. Ma võtan ennast ja oma teekonna vastu. Ma olen maksnud oma hinna ja ma lasen olnul minna, annan vabaks oma hirmud ja uskumused. Ma seisan oma jalgadel. Ma vastutan enese eest. Suurim kink, mis elul on mulle anda on see, et ma saan hingata, saan ise, endale armastusega silma vaadates, ennast puudutada ja saan enese ümbert kinni hoida. Ma olen olemas. Ma tänan Maailma.

Marianne

03.05.2019.a