Minu FB lehel on kirjas sõna „Sõbrad” ja ma võin küll olla ebaoriginaalne, kuid minu jaoks on selle sõna tähendus selge ja lihtne – need on
inimesed, kes on minu sõbrad. Kuid FB sõbralistis oli kuni eilseni
inimesi, kellega ma polnud kunagi silmast silma kohtunud ja oli ka
neid, kellega koos käidud
ühine aeg oli jäänud kaugustesse ning oli neid, kellega oli ja ei
olnud ka nagu
suhet. Mulle on öeldud, et ega see, et FB-s
on sõna „Sõbrad” ei tähendagi seda, et need inimesed peavad
olema minu sõbrad.
Ma tean ja
saan sellest aru ning
mõistan, et igal ühel
meist on oma defineerimine ja tähenduste andmine ning FB sõber ei
peagi olema sõber elus, kuid
mina ei pea selle väitega nõustuma.
Eile
hommikul ma mõtlesin selle teema üle ja sain aru sellest, mis minule ei sobi - ma ei taha olla seotud ega näha teiste inimeste
elusid, kellega mind ei ühenda reaalses elu mitte midagi. Ma ei taha
olla vaid
vaikiv jälgija või
jagada ennast nendega, kes jälgivad, kuid vaikivad. Ma saan aru, et
FB on kiire viis saada ja jagada infot ning olla pildis ja pildil –
olla ja samas ka mitte olla. FB-s on nii palju võimalusi, kuidas
ennast eraldada ja erineda, jälgida ja olla varjus, näidata ennast
ja oma elu läbi oma lugude
ja piltide Maailmale, kuid
enamus sellest on näiline, see ei tule kaasa igapäeva ellu, sest
ilma interneti ühenduseta jääb see
neti avarustesse ,, nähtamatuna” ringlema.
Milleks on oluline „sõprade”
suur number, kui tänaval teisest mööda kõndides ei tunta inimest
ära, sest pole päriselt otsa vaadatud või on pildid olnud petlikud
ja samuti võib,
kohtudes sobiva nurga all, teisest
mööduda temaga
kohtumata. FB on suur süsteem ning suurt
sõprade arvu omades tundub,
et
on võimalik selle keskmeks olla. FB
tuletab abivalmilt
meelde „sõprade” sünnipäevad, kuid ka siis
võib
leida, et see pole tähtis ega oluline, et teisele õnne soovida.
Selles peitubki FB
üksindus, et reaalne ja virtuaalne Maailm ei ühti –
näiliselt on olemas elu ja inimesed, keda/ mida tegelikult sellisel
kujul oma päris elus olemas ei ole.
Sõprade jagatud lugudest ei sünni
ühiseid mälestusi, mis tähistaksid ühist, koos käidud teed. Need
on vaid elutud pildid, mis pole enese omad. „Sõpru”
ei tunnustata ega tunnistata, sest neid ei nähta, kuna neid ei
jälgita või vaikitakse, kui
jagatu ei kõneta.
Milleks, siis ise valida
endale oma sõbrad, kui ei taheta
neist mitte midagi päriselt teada ega neid tõeliselt tunda. Milleks
on vaja suurt numbrit, kas teistele näitamaks ja enese müümiseks,
et uusi juurde koguda või enesele tõestuseks, et ei olda päriselt, suures avaruses, üksinda?
Kuid, kes
ja mitu nendest sõpradest tegelikult teab mind
ja elu, mida elan? Mitu neist peavad mind päriselt oluliseks? Mitut
neist pean mina ise oluliseks ja hoian
neid, sest nad on
reaalselt minu elus olemas?
Ma sain aru, et see, miks mina
soovisin oma „sõpru”
alles hoida,
oli hirm minu sees,
et kuigi ma tean, et täna ja siin neid inimesi minu elus ei ole, et
ehk tuleb kunagi aeg, kus on teisiti ja mul on neid sidemeid vaja.
Kuid sellisena, nö elutuid suhteid alles hoides, tundsin ma tegelikult, et
pean juba ära olnud vana elu, millel pole olevikku,
igaks juhuks kaasas vedama, sest äkki, kui juhtub midagi, mida ma
veel ei tea, siis
... Kuid tegelikult on see olnud koorem, sest kandsin endas möödunud
mälestusi, mis „sõprade”
postitusi nähes, viisid
mind juba ära olnud aega
tagasi. Teiste
FB- sse jagatud hetkedest
ei sündinud minu sisse uusi mälestusi, sest meie elud tegelikult ei
kohtunud. See, mis kunagi olemas
oli, ei anna põhjust, teiste eludes, nähtamatu jälgijana kaasas
käia.
Eneses selgusele jõudmaks
lähtusin eesmärgist – milleks on minul FB-d vaja, mida mina seal
teen, mida sellelt Maailmalt ootan. FB-s olev, minu nime
ja pildiga leht on
omamoodi minu enese kujundatud ja loodud tuba, ühes suuremas ruumis.
Seega on
minul olemas koht, kus mina
valin ja lähtun sellest, et minul oleks seal hea olla. Ma olen ja
teen seal seda, mis on minule oluline. Vahepeal on hea oma tuba
koristada ja öelda lahti ühendustest, mis on ajas seljataha jäänud,
millest olen läbi ja edasi kõndinud. Lahti öelda neist
„sõpradest”, kellega ei loo uusi ühiseid mälestusi ja kellega
nö ühes, netis veedetud
ajas puudub sisu.
Jah, FB põhineb ja töötab,
kellegi teise poolt valitud, kellegi teise arvutites olevatel
algorütmidel, kuid mina saan oma sõna sekka öelda ja
oma tuba hoides iseennast hoida.
Jah, ma vaatasin eile
oma FB sõbralisti üle ja vajutasin seal
üsna palju klikke lausel – Eemalda
..., sest
jõudsin endas selguseni, et FB- s kohtumine on virtuaalne ja
reaalselt
olematu, sest oluline on see, mis on päris elus. Kui on aeg ja me
kohtume teise
inimesega
teel, siis me näeme ja räägime või siis tõesti ainult viipame ja
läheme edasi. Loeb see, mis on olemas väljaspool FB-d reaalses
Maailmas. Kui inimene leiab aega ja kirjutab otse sõnumitesse, siis
ma tean, et see on minule mõeldud. Kui inimene võtab telefoni ja
helistab, siis ma kuulen ja kuulan teda ning saan küsida ja ise
vastata. Kui mina nii
valin, siis kirjutan ja helistan otse, sest siis inimene teab, et ma
pöördusin just tema poole.
See on elulisem koos
kõndimine ja sellest
sünnivad elusad mälestused.
Kõik võib olla ja kõike võib
tulla, kuid minu jaoks on oluline see, mis on siin, minu tänases
päevas, mis on reaalne ja elus ning see, kuidas mina ennast oma elu
elades tunnen.
PS jah, minus oli hirm, et mis juhtub, kui ma oma otsuse teoks teen, mis juhtub, kui inimesed märkavad ja küsima hakkavad ning kuidas ma julgen sellise valiku valida - ärevus ja paanika, kui klahvile klikkasin ... Peale sõbralisti puhastust, uuesti tagasi minnes, viskas FB mind sõprade otsimise lehele, et saaksin uuesti valida ja uusi leida ning sellest mööda astumine oli üsna mitme kliki töö ...
Marianne
13.05.2019.a
3 kommentaari:
Napilt läks. Aga kindlalt... Oleksin peaaegu hommikupoole saatnud sõbrakutse imepärase loo solvumisest kirjutajale...seletamatul viisil juhtus, et hakkasin järsku rohkem uurima ja siina ma nüüd siis olen - mingis mõttes siia jäängi ;)
Aitä Sulle! Elav elu on käega puudutatavas Maailmas.
Marianne
Sain täna kingituse, kui leidsin oma blogist minule saadetud sõnumid. Alles täna nägin sõnumi märki ja seda avades, avastasin, et aastate jooksul on saadetud mulle mitmeid sõnumeid, kuid need olid jäänud ootama tänast päeva. Vabandan, et vastamisega aega läks ja soovin Sulle seiklusi täis suve.
Marianne
Postita kommentaar