42 -ne Alkeemias avaldatud lugu
See lugu on 5 erinevast solvumise loost ja veel enamast üheks tervikuks kokku kirjutatud, see oli kui eksami tegemine
Astudes suurde Maailma on inimene
avatud, sest ta usub, et Maailm tuleb ja võtab ta vastu, kõnnib
temaga kaasa ja hoiab teda turvas, kuid ometi kogeb ta sageli
vastupidist, ja kui nii juhtub, siis kaotab ta usalduse, sest Maailm
ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et ennast kaitsta inimene
loob endasse uskumused, solvub ja sulgub.
Inimese sees on hirm, et ta ei
ole Maailma jaoks oluline ja ta solvub, kui kogeb kinnitust oma
hirmule. Ta salvestab olnu, peatades hetke, pildina ja hoiab seda
enese sees alles, kui tõestust oma uskumusele, et ta ei ole
väärtuslik, sest ta ei olnud oluline. Kui ta ei ole oluline, siis
järelikult ta ei ole puudu– teda ei ole vaja, sest muidu oleks
Maailm teda oodates vastuvõtnud, kaasa astunud ja hoidnud. Nii
kummaline ja uskumatu, kui see ka ei tundu, siis tegelikult tahab
inimene teadmist, et tema ei jää puudu ega vajaka, sest siis on tal
olemas Vabadus iseendana olemisele.
Inimene solvub kohtades ja
inimeste peale, millega/ kellega ta tunneb, et peab seotud olema.
Peatades endas hetke, sunnib inimene ennast otsima teed, kuidas
meeldida ja teha ennast vajalikuks, et suuta muuta Maailma
reageeringut iseendale. Inimene solvub kohtades, kus ta soovib üksi
seista, et ise otsustada enese olemiste ja tegemiste üle, kuid ometi
vajab ta teadmist, et Maailm on temaga ühes. Inimene võib ja saabki
üksi edasi astuda, kuid ta sunnib end paigale jääma, sest tema
sees on veel suurem hirm – hirm vabaduse ees – ta ei tea, kas
tema tiivad kannavad, kas ta ise suudab vastutada enese elu eest.
Inimene ei taha tunnistada
Maailmale ja veel vähem iseendale, et ta sõltub teistest, sest on
seotud ja teiste sammud mõjutavad tema olemist. Inimene tunneb
hirmu, et vabana olles kaotab ta selle, mis tal olemas on. Kaotab
selle, mida ta ise endale veel anda või oma ellu luua ei suuda või
ei oska, kuid nii uskudes ütleb ta iseendale, et tema ei ole piisav,
sest on vähem. Inimene tahab ja vajab üksi ning eraldi olemist,
kuid temas on hirm, et ta jäetakse üksi enne, kui ta selleks
päriselt valmis on. Kuid linnupoeg kogeb oma lennuoskust alles siis,
kui ta pesast alla kukkudes ise oma tiibu lehvitama hakkab.
Inimene vajab solvumist, et ta
valiks oma tee ja lõpuks ometi laseks lahti sidemetest, mis on
muutunud. Kuid inimene jääb oma solvunud „Minaga” solvumistesse
kinni ja selle asemel, et oma teel edasi astuda, hoiab eneses
salvestunud pilti ja ootab Maailma vabandust, et kogeda vastuvõtmist,
kaasa kõndimist ja hoidmist. Inimene tahab tunda Maailma armastust,
kui tema ise veel ei oska näha enese ilu ja ainulaadsust. Ennast
vähemana tundes kannab ta endas uskumust, et tema osaks saab see,
mida ta koges ja selle jaoks, et enamat saada, peab ta suutma
Maailmale meeldida ja asendamatu olla.
Solvudes peatab inimene juba ära
olnud aja ja sulgeb selle liivakella sisse. Solvumisi endasse kogudes
ja alles hoides loob inimene endale oma Maailma, katsega säilitada
juba ära olnud minevik. Inimene ei taha seista vastamisi
kaotusevaluga, nähes, kuidas minevik ei ole temaga olevikku kaasa
kõndinud, vaid jäänud sinna, kus oli selle olemise aeg. Solvumisi
toites keerab inimene liivakellasid üha uuesti ja uuesti ümber ning
elab solvumiste sees. Solvumistest loodud Maailm neelab eluenergiat,
sest see on tühjus, kus ei ole aja voolamist. Valus on avada
liivakell, võtta liiv oma pihkude vahele ja abitult pealt vaadata,
kuidas ajaliiv sõrmede vahelt olematusesse niriseb – seda, mis
kord oli, seda enam ei ole.
Ei olnud enam usaldust, sest
Maailma astudes seisis inimene üksi. Inimene koges, et mitte keegi
ei hoidnud teda kinni, ta oli jäetud üksi seisma ja ise oma elu
eest vastutama ning ta oli vaba edasi astuma. Solvudes ei jätnud
inimene ennast üksi, sest vabaduse hirmutava avaruse täitis ta
liivakelladega, luues endale oma Maailma. Inimene vajab teadmist, et
ta ei ole oma elu elades üksi, sest ta usub, et üksi olemine on
karistus - iseendas ta ei peegeldu. Kuid, kuidas saab ta siis ise
ennast näha. Kuidas saab armastada seda, keda ise ei näe ...
Inimese uhkus on see, mis ei luba
tal oma solvumistest lahti lasta. Inimene vajab uhkust, et jääda
kindlaks oma otsusele olla solvunud ja seista üksinda ning eraldi.
Inimene vajab uhkust kohas, kus ta võiks valida olla teisiti - ta
näeb teisi võimalusi - kuid oma uhkusele rõhudes ütleb ta endale
– Mina Ise! Mina seisan üksinda!
Kõndides Maailmas loob inimene
endas ootusi, et kui teatud aeg läheb mööda, siis saab ta
kingituse. Sellesse oodatud hetke jõudes on inimene ootusest põnevil
ja ta seisatub lootuses, et nüüd ta enam ei ole ilma ega üksi,
sest on jõudnud kohale. Kuid ometi seisab ta seal üksinda, sest
Maailm ei ole veel kohal - see Maailm, kes pidi talle andma selle,
mida inimesel ei ole – Maailm pidi andma iseenda. Just selles
hetkes tunnebki inimene end üksi jäetuna, sest tema jaoks ei
pidanud Maailm oma lubadusest kinni. Vältimaks üksinda seismist
inimene solvub, ta loob peatatud hetkest endale kaaslase, ta seisab
ja ootab Maailma jõudmist enese kõrvale, kuid Maailm tuleb alles
siis, kui tema ise valib tulla. Kogedes, et Maailm ei tule tema jaoks
ega pärast, kaotab inimene usalduse.
Inimese solvumine seisab tema ja
Maailma vahel. Inimene solvus kui tundis end üksi olevat, solvununa
ütles ta ise endale – Mina ei võta Maailma vastu ega seisa temaga
koos, sest Mina Ise seisan üksinda! Maailm võib vabandada või tuua
kingitusi, kuid inimene ei hinda ega pea neid väärtuslikeks, sest
see ei aita, kuna ei muuda tulemust – need ei muuda minevikku.
Solvununa oodates seab inimene ennast teadlikult eraldi ja üksinda
seisma, et kinnitada oma uskumust üksikust inimesest ning ainult
tema ise saab seda muuta, vahetada ja kustutada.
Tegelikult tahaks inimene olla
vaba, suuta oma solvumistest lahti lasta ja edasi astuda, kuid tema
uhkus nõuab, et ta peab ootama, kuni Maailm tuleb ja ulatab käe.
Inimene tahab kinni hoida uskumusest, et Maailm on juhtunus süüdi
ja nii saab solvumisest inimese jonn, võitlus selle peale, kes annab
alla, kes on nõrgem ja siin tuleb talle appi uhkus, mis aitab, Mina
Ise, lippu kõrgel hoida. Solvumisest väljuva sammu tähendus, mille
astumine tundub inimese jaoks ületamatu olevat, on selles, et seda
tehes võtab inimene vastutuse iseenda, oma elu ja tunnete eest
endale. Seda tehes ta tunnistab ja võtab vastu teadmise, et ta elab
ise oma elu.
Inimesel on võimalus, et ta ei
loo enesesse ootusi ning kujutlusi sellest, mis saab siis, kui ... ,
sest kättejõudev hetk ei ole kunagi täpselt selline nagu ta uskus,
arvas või lootis olevat. Ootusega koos käies paneb inimene end
ootele, öeldes endale – alles siis, kui ..., kuid tegelikult on
tal valik astuda igas oma hetkes olemas. Inimesel on võimalus
kõndida nii, et ta lähtub sellest, mis temas ja temal reaalselt
olemas on - aeg iseendana olemisele - ning siis on iga saabuv hetk
kui kingitus, sest inimene ei ole loonud visuaalset tulevikku,
millest kinni hoides öelda enesele, et just nii ja sellisena peab
tema tulevik saabuma.
Inimese solvumiste jada sai
alguse siia Maailma sündides. Sündinuna võtab inimene oma sünnist
kaasa ühe matemaatilise tehte, mis toetab või takistab tema teed.
Kui see tehe on 2 = 1+1, siis näeb ta ennast tervikuna, sest inimene
ja tema ema olid, koos oldud ajal ning peale sündi, kaks erinevat
tervikut. Kui see tehe on 1 = 1 ja 1/2, siis näeb inimene ennast
poolikuna, sest ta ei ole enam tervik, kuna seisab emast nähtavalt
eraldi. Olles täiskasvanuna poolik ja otsides teed tervikusse, sest
pool inimesest on puudu, viib ta selle teema märkamatult igasse oma
päeva – see käib temaga kaasas. Seal ammuses ajas, sündimise
ajas, tundis inimene end üksijäetuna ja selleks, et muuta oma
olevikku, soovib ta tagasi minna minevikku. Selleks peatas ta
solvudes oma aja ja jäi Maailma tagasi ootama – et too asuks
uuesti oma kohale inimese ümber ning inimene saaks Maailma sees
olles tervikuks.
Veel sügavamale astudes on
inimeses vastuseta küsimus - kuidas saab ta armastada ja usaldada
seda, kes lasi tal Maailma sündides valu kogeda. Inimene kasvas
sündides füüsiliselt, kuid ei kasvanud sisemiselt edasi, sest ta
keeldus vastuvõtmast oma elu. Solvudes seisab inimene paigal ja
vaatab tagasi, juba ära olnud aega. Inimene ei võtnud vastutust
enese eest, valis solvumise, uhkuse ja üksinda seismise. Valu
kogedes kasvas inimese sees hirm, et, mis saab siis, kui ... - ja ta
ei julgenud astuda, sest ei julgenud uuesti oma elu kogeda.
Solvumine on koht, kus inimene
vajab füüsilist kallistust, et ta vabaneks ja laseks minna
kohustusel üksinda seista. Inimene ei ole üksinda, vaid ta ise
võttis selle uskumuse endasse – jah, ta kõnnib Maailmas üksi,
kuid ta ei ole üksi ega seisa eraldi tervikust. Inimene ise, seistes
solvununa ootuses, saab oma uskumusest, et kestev hetk lõppeb siis,
kui Maailm tema juurde tagasi tuleb, lahti lasta. Maailm on kogu aeg
inimese ümber, kuid inimene ise otsustab enese sees, kas ta seisab
üksinda või Maailmaga koos ka siis, kui Maailma nähtavalt kohal ei
ole. Inimene on üks, kes on osa tervikust.
Marianne
14.05.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar