neljapäev, 2. mai 2019

Lihtne matemaatiline tehe





Kas Sa tead, et Sinu solvumiste taga võib peituda üks väga lihtne matemaatiline tehe. See on tehe, mida saab vaadata mitmel moel. Kuid veel enne, mõtle selle peale, kuidas Sina oma sündi näed? Millise pildina näed Sa ennast ja oma ema siis, kui oled veel kõhus ja siis, kui olid juba sündinud? Millise teadmise Sa sealt enesega kaasa võtsid?

Neist piltidest selgub, milline on Sinu tehe. Kas see on 2 = 1+1 – ema ja laps on eraldi tervikud, nii ühes oldud ajas, kui peale sündi – kaks eraldi inimest, kes moodustasid paari. Kas see on 1/ 2 = 1 ja 1/2 – ühest tervikust sai jagades kaks, kellest üks jäi poolikuks, sest tema tervik lagunes kaheks.


Minu lugu

Minu sünd oli valus kogemus, sest tulin Maailma läbi valu. Esimene hingetõmme oli valus, kopsud oli korraga kuiva kriipivat ehmatust täis. Hingasin ühe korra sügavalt sisse ja siis protestisin. Ma solvusin, sest tundsin valu enese sees. Maailm, mis mind vastu võttis, tegi haiget. Minu ümber ei olnud enam turvalisust, kuid ma ei saanud tagasi sinna, kus olin olnud. Minule omaseks saanud keskkond ja rahu olid korraga kadunud – Maailm, mille sees olin olnud, oli olematuks muutunud.

Ma solvusin, et peatada aeg ja oodata Maailma enese ümber tagasi. Vajasin tagasi aega, kus olin olnud osa tervikust, sest sündinuna tundsin end poolikuna, kuna osa minust oli jäänud juba ära olnud aega maha – see oli mind hoidev ja varjav turvaline keskkond.

Ma valisin uhkuse, et seista eraldi nendest, keda ei usaldanud – kätest, kes mind valusa Maailma sees hoidsid. Maailm ei osutunud usaldusväärseks ja nii võtsin endasse uskumuse, et mind ei oldud oodatud ega armastusega vastuvõetud, sest kuidas sai armastus nii valus olla, et see teeb hingates minu sees haiget.

Ma ei võtnud valu vastu, sest ei tahtnud valust läbi astuda, vaid jäin välja, eraldi seisma. Ma sündisin füüsiliselt, kuid ma ei sündinud Maailma, Maailma endas vastuvõttes. Pisike laps seisis endiselt paigal öeldes solvunult – Mina tulin, kuid Maailm ei hoidnud mind, sest ta lasi minul valu tunda!

Kuidas ma sain armastada ja usaldada seda, kes lasi mul valu kogeda. Ma ei kasvanud sündides edasi, sest keeldusin, vastuvõtmata jättes, astumast oma ellu. Ma seisin paigal ja vaatasin tagasi, juba ära olnud aega. Ma ei võtnud vastutust enese eest, valisin solvumise, uhkuse ja üksinda seismise. Minus kasvas hirm astuda, et mis saab siis, kui ... - ma ei julgenud oma elu kogeda.


Marianne

02.05.2019.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar