Miks ma tunnen seda, mida ma tunnen – sõnade tähendused ja sünonüümid aegade tuultes

Selle asemel, et küsida endalt - Miks ma tunnen seda, mida ma tunnen? Miks on minul seda tunnet vaja? - veenan ma ennast, otsides põhjuseid, miks ma ei peaks tundma seda, mis minu sees on ja proovin suunata end tundma nii nagu arvan, et tohin ja peaksin enda sees tundma.

Ütlen endale – Mina pean! - kui ma ei suuda olemas olevat muuta, sest ei ole piisav, et suuta muuta seda, millega mul selles hetkes on keeruline toime tulla. Teemad tulevad kaasa ja mustrid sünnivad, kui astun ja tegutsen tunde sees olles, mitte ei otsi üles tunde ärkamise põhjust. Lähtun sellest, et tunne on nüüd minu sees olemas ja ma pean õppima sellega koos elades toime tulema. Tundest saab miski, mis tuli, et jääda. Mina ise võtan endalt õiguse oma tunnet tunda, kui minus ei ole piisavalt ressurssi ega oskust, et tundesse vaadates oma vaatenurka vahetada.

Tundes olles ma ei mõtle sellele, et tunne on tagajärg, mitte põhjus. Tunde sisse vaatamata ei leia ma üles põhjust, kuid mul ei ole selleks aega, kuna pean toime tulema tagajärgedega, sest tunne on ärganud ja kasvab üha suuremaks. Tundena tunde sees elades, tuleb mul käesolevas hetkes toime tulla ning see on nii valdav ja kõike haarav ülesanne, et ma ei näe seost oleviku ega mineviku vahel, sest asun ühe suure tundemere sees, millest tahan väljapääseda ja ma näen Maailma mitte ennast (mind ei ole, sest mina olen tunne) ning otsin võimalust, kuidas Maailma muuta, sest Maailmas peitub minu jaoks oht – Maailm on minu vaenlane, sest tema suudab äratada tunde minu sees.

Ma sain lõpuks ometi aru sõnadest, et mina ei pea olema sõber inimestega, kellega ma ei soovi sõber olla – mina saan ise valida. Nendest sõnadest, mida ma enesele ka varem olin lausunud, ei olnud enne piisanud, et mõista ja võtta kuuldut tõesena. Mul oli vaja jõuda enese sees äratundmiseni, astuda kohta, kus tundsin tõeliselt sõnade tähendust – vau, ma tõesti ei pea olema sõber, kui ma seda ei taha. See aeg on nüüd möödas, kus kasvatajad või õpetajad sundisid mind nö sõbra sildi all teiste lastega, kes olid mulle haiget teinud, koos olema. Minus oli siiani peidus hirm, et ma pean olema sõber hoolimata sellest, mida mina tegelikult teise inimese vastu tunnen. Uskusin, et kui mina ei suuda sõber olla, siis järgneb karistus.

Sõna Sõber, tähendas(b) minu jaoks sügavat lähedust, toetust, mõistmist, ühist teed, naeru ja ka pisaraid ning iseendana olemist. Kindlasti on siin oma mõjutused raamatutel, mida ma oma sõpradeks pean – nemad ei reeda ega hülga, ei naeruväärista ega põlga ära. Ma sain aru, et olen nüüd ka enese sees suureks kasvanud ja vaba painest, et pean suutma kõigi nendega, kellega teed ristuvad või kõrvu kulgevad, sõber olema.

Kaugemast ajast kaasa tulnuna kõneles minus sõnum – ellujäämise nimel pean ma suutma oma vaenlasega sõber olla – kuid minus enese sees elas  ka minu teadmine, et sõber on osa minust, ta on "mina ise" väljaspool mind. Kui viibisin kohas, kus ma pidin olema, sest ei saanud sealt ära minna (lasteaed, laager, ühikas, kool, töökoht), ja minu ümber oli neid, kellega puudus klapp, siis ma ei tundnud ennast turvaliselt, sest minus elas uskumus, et see, kes seisab minu kõrval on minu sõber, kuid kogedes, et teine ei olnud sõber minu tähenduses, siis tundsin, et temast sai minule vaenlane.

Vastuolu minu sees sündis sellest, et pidades ellujäämise nimel olema sõber oma vaenlasega, siis pidin mina suutma olla sõber iseenda poolt antud tähenduses. Ma tean, et ma tõesti püüdsin saavutada võimatut, kuid seda tehes astusin ma enese vastu, sundides end tegema ja olema nii nagu ma päriselt ei tahtnud väljenduda. Mina ise tegin endale ülekohut, kui olin vahend, et kindlustada enese ellujäämine. Ellujäämine = sõprus. Selleks, et ise ellujääda hoidsin eemale ja katkestasin suhted inimestega, kes olid, minu jaoks, meie vahelise sõpruse reetnud. Ühteaegu oli see vabastav, sest ma ei pidanud enam olema sõber ja andma endast seda, mida ei tahtnud ega olema selline, milline ma ei suutnud olla, kuid teisalt elas minus süütunne, et ma ei suuda olla sõbralik.

Enesekaitseks hoidsin eemale ja vastasin tõrjuvalt, et teine inimene ei läheneks nö sõbrana, sest siis uskusin, et pean suutma olla sõber enda tähenduses. Sõna – sõber – omas nii kitsast ja konkreetset tähendust, et selle sees ei olnud ruumi variatsioonidele ega kohta erisustele. Mina, kas olin või ei olnud, teine inimene, kas oli või ei olnud – selge ja ühene. Sõbralikkus = sõber - see oli inimene, kes oli hea minu vastu. Sain haiget ja solvusin, kui kogesin, et sõbralikkus oli vaid mööduv pealiskaudsus, mis väreles pinnapealselt, kuid ei ulatunud sügavamale – see oli vaid põgus puudutus teel möödudes. Kuid minus oli uskumus, et need sõnad on sünonüümid ja sõbralik inimene on tegelikult minu sõber minu antud tähenduses.

Ajal, mil ellujäämine tähendas ellu jäämist, oli sõbralikkus märk sellest, et olen läbi puudutuse hoitud, sest mind märgati ja see eraldas mind nähtamatu joonega surmale määratutest. Kui teine oli minu vastu sõbralik, siis oli minu kohus olla tema sõber. Kohates sõbralikkust enese kõrval, lõin mina ise meid ühendava sideme.

Inimesed näivad pealt vaadates sõbralikud, kuid see, mis tegelikult on nende sees, millised tunded seal valitsevad ja möllavad, mida tegelikult mõeldakse – seda varjatakse naeratuse taha. Tänases päevas kogen ma enne inimest, alles siis avanen ja võtan ta vastu. Mul on keeruline tulla toime, kui teise inimese väline, sõbralik naeratus, ei lähe kokku sisemise ükskõiksusega – selline inimene ei ole usaldusväärne, mina tajun teda ohuna, sest tema sõnad ei pea proovile vastu, need on tühjad, tuules lendlevad, fraasid. Kui mina ütlen, siis mõtlen seda tõsiselt – kuid teine ütleb ja alles siis mõtleb, mida need sõnad tähendavad. Minu sõna on lubadus, tõotus mille annan.

Oma uskumusi omades, pidin suutma olla selline, milline mina ei olnud – ma pidin Maailmale valetama. Mina sundisin iseennast vastu astuma oma tahtele, sundisin ennast avanema ja lubama vaenlasel sisse astuda, andsin talle iseenda kingituseks, kuid iseennast ma ei kaitsnud. Mul ei ole olnud ühtegi sõpra, minu tähendusega, sest ma otsisin iseennast väljastpoolt ennast. Solvusin ja tõmbusin endasse, kui Maailm ei kajanud vastu, kuid tegelikult helisen ma iseendas ja kajan endale vastu, sest ma olen üks, kes on tervik, sest mina olen algus ja lõpp ühes.

Marianne

23.05.2019.a