Olles
olukorras, kohas või hetkes, kus tunned, et Sa pead seal olema, sest
sellest ei ole veel väljapääsu, kuna hetk kestab, siis on Sinu
ümber asjad, inimesed või situatsioonid mis/ kes Sind häirivad.
Need on need abilised, kes/ mis aitavad Sinus tundeid kasvatada,
mille abil leiad eneses jõudu, et kestvas hetkes edasi olla.
Selles
hetkes olles kasvavad Sinu sees tunded, mida Sa ei pea ilusateks,
sest need kardavad valgust, kuna nähtaval olles määriksid Sinu
pale. Sa proovid neid enda sisse peita või ära kustutada. Tunnete
kasvades hakkad Sa teisi, neid inimesi, kelle vastu Sa tunned Sind häbistavaid
tundeid, enese eest kaitsma, Sa otsid üles põhjused, miks neil on
õigus olla, teha ja öelda nii nagu nad seda teevad. Seda tehes
ütled Sa endale, et teised on õiged, kuid st, et siis oled ju Sina
vale, sest kui üks on valge siis peab teine must olema.
Sinu
sees on täiesti elusad tunded, kuid Sina ise ütled endale, et see
on vale – Mina ei tohi nii tunda! – Sina ise keelad end tundmast.
Seda tehes jätad Sa end üksinda seisma, sest lähed teise inimese
poolele üle. Sa hakkad teist enese eest kaitsma ning seda tehes
vaatad Sa ennast sellise pilguga, millisega usud teist seda tegevat siis, kui
tema näeks Sinu sisse ja kohtuks seal elava tundega. Tulemuseks on
see, et Sul häbi iseendana olla. Astudes teise poolele ja vaadates
end väljast, tahad Sa seista enesest eemal, mitte tunde omanikuna
tunde sees.
Sa
hakkad eneses, teise inimese vastu, viha kasvatama, et saada sellest
jõudu olla kohas, kus Sina ise oled enesele öelnud, et Sina oled
vale. Kestvas hetkes olles, et ennast teisega võrrelda, on Sul
eluliselt vaja infot tema kohta. Sa otsid üles need punktid, kus
oled teisest üle ja parem – nii püüad Sa end ilusamaks mõelda.
Kuid ometi see ei aita Sind, sest elav tunne on endiselt Sinu sees
alles ning avaneb ja kasvab igas uues korduvas situatsioonis.
Kui
Sinu sisse maetud tunne avaneb või kasvab, tunned Sa nälga, sest
Sinu sees on tühjus, mille oled enese sisse jätnud ning see vajab
täitmist. Andes järgi oma isudele proovid Sa kustutada eneses
vajadust lohutuse järele. Sa toida ennast, et vaigistada iseennast.
Annad endale lohutavat toitu, et vaigistada enese süüd iseenda ees.
Sa
ei taha koos olla inimesega, keda pead enesega võrreldes õigeks.
Tahad enesekaitseks välistada temaga kohtumise, sest siis on Sinu
sees üks suur segadus ning rahu ega vaikust ei paista enam kusagilt.
Sa proovid, võimalike kohtumiste kohas, luua teie vahele pidava piiri, mis
välistaks kohtumise ja annaks Sulle koha, kus Sina saad lihtsalt
olla, tunda end pingevabalt ja rahulikult. Sa proovid luua, enese
ümber, turvatsooni, mis on nö vaenlastest vaba ja puutumatu ning
allub Sinu kontrollile. Kuid, kui nähtavat piiri ei õnnestu luua,
siis oled Sa pinges, kontrollid ohu liginemist ja valmistud
reageerima teadmata, kuidas on õige olla. Sa mõtled välja
strateegiaid, kuidas õnnestuks tundeid vältida. Sa soovid urgu
pugeda või vabasse Maailma jõuda, sest Sa ei tea, kuidas pidada
lahingut vaenlasega, keda tegelikult Sinu kõrval ei ole, sest ta
asub Sinu sees – see oled Sina ise, kes jättis ennast kaitsetuna
ja lohutust vajavana maha. Sinu sees on hirm iseendana seista ja
olla. Proovides endale öelda – Ma armastan iseennast! Ma olen
ilus! - ajab see Sind sarkastiliselt, läbi pisarate, naerma.
Sinu
tunded ei ole suits, mis hajub tuules. Sinu tunded on raskus, mis
määrivad Sinu puhutuse ja määravad Sind, ka enese eest, varjama.
Sina ise ütled endale, et tundes sees olles, tehes ja öeldes oled
Sa vale. Sina ise ütled endale, et Sina oled iseendana vale! Sa
ütled endale, et see inimene, keda Sa enese eest kaitsed on õige,
peab olema õige, sest temal on õigus iseendana olemas olla. Teine
inimene segab ja häirib Sind, sest Sa tead, et tal on õigus
iseendana olla ja see kasvatab Sinus tundeid, sest Sa näed, et ta
valibki iseendana olemas olemise. Kuid, kui teine tohib, sest tema on
õige, siis järelikult Sina ei tohi, sest oled vale, kuna Sina ise
ütlesid seda enesele ja Sa usud seda, mida enesele ütlesid.
Kes
Sind kaitseb, kes lubab Sinul iseendana olla – Sina ise kardad
hetkest lahti lasta ja edasi astuda. Sa lähed ajas tagasi kohta, kus
õigustasid teisi, kui neil on õigus määrata Sinu üle. Sa
uskusid, et Sina olid vale, kui tahtsid/ vajasid teisiti, kui see,
mis Sinu elus oli või milline Sinu elu oli – Sa vajasid kaitset,
kuid tol ajal Sa ei saanud vahetada kohta, aega ega inimesi. Sa usud end mäletavat, kuidas tundena reageerides Sulle öeldi ja vaadati - „Vaata, milline
Sa oled! Sina muutud tundes olles inetuks ja eemaletõukavaks – me
ei taha Sinuga koos olla, sest me vajame ilu ja headust enese
kõrvale!” - Sind jäeti hulgast välja.
Sa küsisid enese käest -
Kuidas siis saab sellise inimesega koos olla. Kuidas on võimalik
Mina olla, kui Mina tähendab häbi. Mina ei taha olla Mina, kuid
teisiti ma ei saa! - Sa tahtsid enese seest ära minna, et Sind ei
seostataks Sinu tundega. Sa vaigistasid ennast toiduga, et
kindlustada enese vaikimine. Sinu sees oli hirm, et mis saab siis,
kui Sa seisad, oled ja ütled oma tundele „Tere!” Sinus oli
teadmatus, mida Sa tundega kohtudes tegema ja tundma võid hakata,
milliseks Sa muutud. Mis Sinuga ja Sinu Maailmas siis juhtub.
Ennast
toites andsid Sa endale signaali, et hoolitsed enese eest – Sul oli
nälg ja Sa andsid endale süüa – see oli see, mida Sa suutsid
enesele anda. Teise inimesega kohtudes tabas Sind paanika, sest Sinus
oli hirm teadmatuse ees, kas Sa seekord suudad iseennast kaitsta ja
Sa vajasid tundeid, et selles olukorras toime tulla. Võrreldes
ennast teisega tundus Sulle, et Sa tahad parem olla, kuid tegelikult
Sa näitasid enesele, kuidas Sina, endast hoolides, saad ja oskad
ennast hoida ning kaitsta – see on vaatenurga vahetust.
Sinu
ülesanne on võtta vastu oma tunne, olla temas ja lubada tal minna.
Hoides ja kaitstes lohutada iseennast, andes enesele tuge, öeldes –
See on minu tunne. See on praegu minu sees. See tunne ei ole õige
ega vale. Tunne ei määra ega määri mind. Mina ei ole tundes olles
häbiväärne. Ma mõistan, et mul on seda tunnet praegu vaja, sest
see on parim, mida mina sel hetkel oskan enda aitamiseks väljamõelda.
Ma võin ja saan oma tunnet tunnistada ja tunda. Ma ei jäta seda
tehes ennast maha. Ma olen enda sees ja kohtun oma tundega. Ma luban
oma tundel minna. Mina ei vaja enam seda tunnet. Mina vastutan enese
eest ja ma saan vajadusel astuda järgmisesse hetke, sest vaatenurga
vahetudes ma muutusin ja seda tehes muutus see, kuidas mina Maailma
näen ja tunnetan.
Marianne
07.05.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar