Ühe numbri vahetus ei olnud eksitus ega juhus – poolikust tervikuks kõndimine

Juhuseid ei ole olemas ja ilma põhjuseta ei juhtu midagi – täna veendusin selles uuesti. Oma solvumiste mõistmiseks, solvumiste rajal kõndides ja solvumistega seotud lugusid üksteise järel lendu lastes, jõudsin algusesse välja – ühe lihtsa matemaatilise tehteni, kas 2 = 1 + 1 või 1 = 1 ja 1/2. Sain aru, et mina kogesin oma sündi, kui jõuga tervikust eraldamise ja poolikuks jäämisena. Sündimise hetkel mina solvusin ja selle järel ning selle peale järgnesid ja kuhjusid üha uued solvumised. Lugusid kirjutades ja neid lendu lastes ma kasvasin, mõistsin oma teed, võtsin oma sündimise vastu ja kõndisin peatatud hetkest edasi.

Selles, et ma tõesti olen edasi kõndinud ja võtnud iseendas oma sünni vastu, veendusin täna. Täna avaldas Alkeemia minu 42-se loo, sealses keskkonnas. Selles loos on ühe tervikuna koos üle viie erineva solvumise loo ja veel enamgi. Selle loo kirjutamine oli kui eksami sooritamine. Loo saatekirjas kirjutasin üles mõlemad tehted, teksti ülelugedes tundus kõik justkui õige olevat, kuid täna Alkeemia lehte vaadates oli seal 1 asemel 2 ehk 2 = 1 ja 1/2. Ma ei saanud aru, kuidas mina olin saanud nii olulise vea teha ja loo peamise tehte teiseks kirjutada. Vaatsin oma meili üle ja tõesti seal seisis 2.

Naersin oma blondide juuste üle, olin pahane, käisin uuesti läbi hetke, kus kirja kirjutasin ja otsisin sealt kohta, kust saaksin aja tagasi keerata. Häbenesin ja siis olin tänulik, et mitte keegi mind ei näe ega saa mulle otsa vaadata teadmisega, et Mina olin eksinud. Taas olin enese peale pahane ja „lendasin” õhus, sest ei suutnud kontrollida juba lendulastud lugu. Olin hirmul, et lugu ei mõisteta ega loeta, kui seal pole õiget tehet ( loo sees, õiges kohas on ta olemas).

Läks aega ja korraga ma mõistsin, miks ei tundunud 2 selles tehtes enam vale olevat – ma olin tõesti oma sünni vastuvõtnud ja see nö viga oli minu enese sõnum minule, et veel tuleb edasi astuda. Ma kirjutasin tehte sellisena nagu ma oma sündi ja emaga ühes oldud aega nägin ning enese sees tundsin – meid oli kaks eraldi seisvat inimest, kellest peale sündi sai üks tervik ning jäi alles üks poolik st mina.

Vaatasin uuesti oma solvumiste sisse ja sain aru oma solvumiste mustri sisust. Ma astusin edasi kohast, kuhu olin jõudnud - solvumiste algusesse ja lasksin lahti tundest, et mul on endast kahju. Sõnastasin oma solvumiste rea – Mina solvusin inimeste peale, kes ei lubanud mind enese sisse ja ei andnud mulle endas kohta, et mina saaksin taas tervik olla. Minus oli alateadlik vajadus moodustada teise inimesega tervik, sest ma teadsin, et tervikuks saan ma olla vaid siis, kui teine inimene hoiab mind peopesal. Mina hoidsin neid solvumisi, peatatud aegadena, enese sees, sest üha uuesti ootasin mööda läinud inimesi tagasi, et üks neist tuleks ja jääks minu ümber.

Minu enese sõnumi sisu andis teada, et – minul oli aeg tervikuks kasvada ja solvumiste lugusid ning nende tähendusi oma muutunud vaatenurgast (uuest tehtest) lähtuvalt vaadata. Ma mõistsin, tänasin ja astusin

mina olen enese sees olles enese ümber – mina olen üks

Maailm on tõesti üks imeline paik

Marianne

16.05.2019.a