Ajal, mil minu EI, ei olnud piisav

Läbi aja on minul olnud eluliselt vajalik luua enese ümber kaitsetsoon, mida mina kontrollin selliselt, et suudan kindlustada selle sees enda turvalisuse. Kuni tänaseni ei mõistnud ma selle vajaduse tagapõhja. Nüüd tagasi vaadates ma näen, kui paljudes ja erinevates kohtades ning situatsioonides on see vajadus sundusena minu valikuid ja käitumisi määranud – see on olnud alateadlik lülitus ja enesealahoiuinstinkt, mis aastaid minu elu värvis.

Kord oli aeg, mil minu poolt öeldud Ei, ei olnud piisav, et hoida Maailma endast eemal. Selles ajas ei olnud minu Ei piisav, et kaitsta ennast Maailma eest. Minu Ei, ei olnud piisav, et Maailm lõpetaks minule füüsiliselt ja vaimselt haiget tegemise.

Igalühel meist on oma isiklik ruum enese ümber ja asjad, mis märgivad meid ning nende puutumatus tähendab meile turvalisust. Kuid mina kogesin, et minul puudus selline turvaline ruum, sest Maailm astus ligi, tuli liiga lähedale ja tegi valusasti haiget. See oli hirmutav kogemus, kus mitte miski ei peatanud ega seisnud Maailma ja minu vahel, et hoida mind kaitstud kohas. Mul oli valus, kuid ma olin kui nurka aetud, sest minul puudus pääs vabadusse hetkel, kui Maailma puudutus seisis ähvardavalt minu kohal ja ka siis, kui hoop või sõna langesid. Minust, füüsilisest minust, ei piisanud, sest mina ei olnud piisav.

Kaitstud ja turvaline koht tähendas minu jaoks oma, minule kuuluvat ruumi ja asju. Mida rohkem asju, st mind, üheskohas koos oli, seda laiem pidi olema turvatud ala. Sellel alal pidi olema selgelt tähistatud, kindel ja pidav piir, mis pidi suutma hoida Maailma minust eemal. Seda piiri ei tohtinud keegi lõhkuda, salaja ületada ega minule kuuluvat territoorium enda suva järgi kasutada, muuta või hõivata. Selles kohas pidi kõik olema ja jääma muutmatult puutumatuks, sest see oli kindlus minu ümber, mis tagas mulle turvalise koha. Kui keegi rikkus piire, ületas seda või muutis territooriumi, siis ta oli vaenlane, kellele pidin vastu astuma. Vaenlases peitus potentsiaalne oht, sest astudes turvatud alale, võis ta tulla veel lähemale ja teha reaalselt haiget.

Kui ma ütlesin EI, sest soovisin hoida oma territooriumi puutumatuna, kuid teine inimene tuli, ei arvestanud minu ega minu sooviga, siis ma ei teadnud korraga, mida teha, sest mina olin oma paigas, kust ma ei oleks pidanud ära minema, kuid see koht ei olnud korraga enam turvaline – ma ei teadnud, kuhu ma saaksin minna, sest see oli Minu Maailma piir ja ots. Ma võisin endast välja minna, väga ärrituda ja olla äärmiselt ebamõistlik. Minu jaoks oli esmatähtis taastada ja kindlustada piir, mitte miski ei saanud enne, kui rahu minu sees oli taastunud, edasi toimuda. Ma nõudsin, sest ma vajasin, et teine inimene läheks ära, lõpetaks oma tegevuse ja minu Maailm oleks taas Minu oma. Ma teadsin, et minul oli õigus selles ruumis määrata, mida ja kuidas, kuid teine ei pidanud mind oluliseks ja, kui ta tegi ära selle, mida ta tahtis, siis ma ei unustanud juhtunut, jäin tema suhtes valvele, sest temas peitus minu jaoks võimalik oht. Ma soovisin teda hoida väljaspoole piire, ma ei tahtnud temaga kohtuda, sestma ei tohtinud teda enese ligi lubada. Ma jäin umbusklikuks ja eemalehoidvaks, sest minu keha sees oli kogemus ja sellest sündinud Hirm, et minu Ei, ei ole piisav, et takistada Maailma mulle haiget tegemast. Minu keha mäletas valuga ähvardamist, omas teadmist, et valust ei ole pääsu, kui Maailm tuleb üle piiride ja kandis enda sees Hirmu, taas valu tundmist kogeda.

Öeldes Ei, mis ei takistanud valu kogemast, võtsin omaks uskumuse, et – Mina ei ole iseendana piisav. Ma sain haiget ja tundsin valu, sest mina olin Mina. Ma proovisin oma Mina muuta, alla suruda ja ennast olematuks teha, kuid see ebaõnnestus, sest tegelikult kasvatasin ma oma Mina veel suuremaks ja kaitsesin seda veel meeleheitlikumalt, et mitte ära kaduda, jääda alles ja suuta Maailmale vastu seista. Minu Mina ületas minu piirid ja täitis kogu selle ruumi, mida pidasin vajalikuks enese ümber hoida, et endale turvaline paik anda. Kõigest sellest kasvas välja ülemäärane enesekaitse – mitte keegi ei tohtinud mulle öelda kohas, kus ma tundsin end turvaliselt ja, mis oli Minu oma - Ei - , sest see tähendas minu jaoks, et minul keelatakse olla Mina. Ma ei suutnud seda Ei-d vastuvõtta ega sellega leppida ja ma solvusin.

Varasest lapsepõlvest ja ka hilisemast ajast on minu sees mälestused, ilma inimesteta looduspiltide kujul. Need on kohad, mis ei kuulunud mitte kellelegi. Kohad, mis olid avarad ja kaitsvad, kus ma sain end turvaliselt tunda ja olin vaba, sest seal olles ma ei pidanud valvel olema, et vajadusel ennast kaitsta. Seal olin ma kõigega üks. Seal ei olnud mitte kedagi, kes oleks teinud mulle, teadlikult ja tahtlikult, füüsiliselt ja/ või vaimselt haiget – seal ei pidanud ma enesekaitseks Maailmale Ei ütlema.

Marianne

09.05.2019.a