kolmapäev, 22. mai 2019

On AEG võtta vastu oma koht mälestuste raamatus





Avastasin end otsimas põhjuseid, et kasvatada viha eneses ja saada jõudu juurde. Algul ma ei mõistnud selle tegevuse põhjust, sest sõit tunnete sees oli üsna kiire, valdas meeli ja haaras endasse. Vastuse leidsin tunnetekaevu põhjast hetkel, kui kõndisin mõtetes kõigega hüvasti jätmise rajal, siis kõlas äratuskell – tegemist oli ühe rolli sisu, mõtte ja lahenduse muutusega, millega ma ei olnud toime tulnud, sest ei teadvustanud teemat.

Katkestasin eelmisel nädalal FB- s suhted, eemaldades sõprade nimekirjast inimesed, kellega mul puudus side olevikus. Ma ei tahtnud enam olla osaline inimeste eludes, kellega mul puudus ühisosa siin ja praegu. Oma otsust täide viies ma tegelikult ei lõpetanud suhteid, vaid katkestasin meie vahelise ühenduslüli. Otsust täide viies oli minus natuke värisev kergendus, sest kõhus võbeles hirm, et äkki ma ikkagi kahetsen ja soovin aega tagasi keerata - mis saab siis, kui ma saan aru, et ma ei tahtnudki seda, mida otsustasin teha.

Teo tegemisele järgnenud päevadel käisin mõtetes „sõprade” radadel, justkui oodates ja samal ajal ka kartes, et mõni neist märkab minu kadumist ja soovib ühenduse taastada. Seda ei juhtunud. Seejärel pöörasin tähelepanu olemas olevatele suhetele ja muutusin rahulolematuks, sest mulle tundus, et nad ei rahulda mind, sest seal ei olnud kõike seda, mida ma vajasin. Ma tahtsin midagi enamat, kui mul olemas oli, kuid sain aru, et seda, mida mina tahan, nendes suhetes ei ole ja selle teadmise raskuse talumiseks oligi mul viha jõudu vaja.

Läbi erinevate tunnete astudes jõudsin põhja välja, st kohta, kus minu enese elu elamine tundus mõttetu, sest vaatasin, kuidas iseendana elades ei saa ma seda, mida vajasin. Selles kohas mõistsingi, et tegu on rolli muutusega, millega mul oli keeruline kohaneda. Sõbraks olemine tähenda(s)b üht olulist rolli minu elus ja kui neid inimesi, keda olin nimetanud oma sõpradeks, kadus ühel hetkel hulgi, siis oli minu sees küll rahu, kuid samas ka segadus. Ma olin eemaldanud nimed, katkestanud ühepoolselt ühendused, kuid ma ei olnud suhteid lõpetanud, sest ei olnud vaatenurka vahetades, muutunud sõbrarolli enese jaoks mõtestanud. Ma teadsin, mis põhjusel ma oma otsuse tegin, kuid ma ei teadnud tegelikult, mis saab päriselt siis, kui olen astunud.

FB sõbrad olid eilsest päevast kaasas ja enamusega neist olin olnud seotud aegade taha ulatuva niidiga. Nad olid teerada, mis tähistas seda, milline, kus, millal ja mida tehes ma olin olnud. Need olid inimesed, kes teadsid ja mäletasid mind, sest kord olime me loonud ühiseid mälestusi. Seni, kuni nende nimed figureerisid FB lehel, olid suhted justkui alles, sest nägin nimesid ja nägusid mulle vastu vaatamas ning sellisel kujul olid nad endiselt minu elus osalised. Minu sees oli olnud lootus, et möödunu võib uuesti olevikuks saada, kui ära olnu osutub oluliseks ja teises inimese kasvab soov olla minuga koos nii nagu vanasti. Kuid korraga olin kõik selle vabaks andnud ja enam ei olnud tõesti olemas seda, mida tegelikkuses ei olnud juba ammu. Ma ei keetnud enam, iseenda varjatud lootusi toites, ühe jänese supist üha uusi ja uusi suppe.

Kui nö seisvad suhted oleksid jäänud aegade taha maha, sinna hetke, kus oli nende aeg ja koht ega oleks kõndinud visuaalselt kaasa, siis oleks see olnud loomulik aja kulgemine ja edasi astudes lahti laskmine. Kuid nüüd lasin ma olevikus lahti suurest hulgast sidemetest, millest jäi minu sisse suur hulk tühjust, mille vaikus tegi haiget ja ma soovisin seda täita, kuid keeruline oli leida olemas olevatest ja toimivatest sidemetest sellist, mis oli minuga ammuses ajas või seda, mille põhjal tänaseid sidemeid ei loodud.

Ma vaatasin terava pilguga olemas olevad suhted üle, et kui läks trumm, siis mingu pulgad ka, et kui üks puhastus ja kriteeriumid, siis kehtigu see kõigile ausalt ja kohe. Seda tehes peitus minus hirm, mis saab siis kui ma teen ka selle sammu, mis jääb siis minule alles – ma teadsin oma kindlameelsust otsustele kindlaks jääda ja võimet viia tehtud otsused ellu ka siis, kui see teeb haiget. Kõik suhted sünnivad omadel põhjustel, kuid ükski neist ei suuda 100 % korvata ega asendada teisi. Kuid minu ootus ja eeldus, et see oleks nii, viis mind ummikseisu ja tõstis nõudmisi olemas olevate suhete partneritele. Ma otsisin kohta, kust leida asendust ja võimalust, et kompenseerida lahti lastut. Sain aru, et mul tuli leitud mõistmist eneses teadvustades teadlikult astuda, vastu võtta see, mida olnu ja tehtu tegelikult minu emotsioonide ja otsustavuse taga tähendas.

Olles oma tunnete sees ja vaadates Maailma oma mätta otsast ning võttes isiklikult, siis unustan ikka ja jälle ära, et ükski suhe ei ole olnud ega ole ühepoolne. Suhe on kahe inimese vaheline ühendav lüli, mille mina ja teine inimene ühiselt lõime ja ülesehitasime. Lüli välimus, sisu ja terviklikkus ei sõltu kunagi ainult ühest osapoolest. Minu tunded sünnivad sellest, kuidas minul selles suhtes olla on. Ma võin oma teed käies ja iseennast tundmaõppides püüda nö ennast parandada. Minu muutunud vaatenurgad muudavad minu Maailma nägemist ja vastuvõtmist, kuid ma ei saa seda teha teise eest ega pärast. Suhe ei ole ainult ühe inimese töö, et ühendavat lüli tervena hoida, see on kahe osapoole vastastikkune soov hoida alles see, mis neid kahte ühte seob. Mina saan võtta vastutuse ainult enda osa ja panuse eest ning minul ei olnud mõtet eneses alles hoida seda kohta, kust teine oli juba edasi astunud, sest tema oli enese jaoks mõtestanud meie vahelise suhte ning kohandunud muutunud rollisisuga. Meid ühendavast lähedusest oli saanud lahutav kaugus ning FB- s olnud pilt muutnud mälestuseks möödunust.


Marianne

22.05.2019.a





Kommentaare ei ole: