Avastasin end otsimas põhjuseid, et kasvatada viha eneses ja saada
jõudu juurde. Algul ma ei mõistnud selle tegevuse põhjust, sest
sõit tunnete sees oli üsna kiire, valdas meeli ja haaras endasse.
Vastuse leidsin tunnetekaevu põhjast hetkel, kui kõndisin mõtetes
kõigega hüvasti jätmise rajal, siis kõlas äratuskell –
tegemist oli ühe rolli sisu, mõtte ja lahenduse muutusega, millega
ma ei olnud toime tulnud, sest ei teadvustanud teemat.
Katkestasin eelmisel nädalal FB- s suhted, eemaldades sõprade
nimekirjast inimesed, kellega mul puudus side olevikus. Ma ei tahtnud
enam olla osaline inimeste eludes, kellega mul puudus ühisosa siin
ja praegu. Oma otsust täide viies ma tegelikult ei lõpetanud
suhteid, vaid katkestasin meie vahelise ühenduslüli. Otsust täide
viies oli minus natuke värisev kergendus, sest kõhus võbeles hirm,
et äkki ma ikkagi kahetsen ja soovin aega tagasi keerata - mis saab
siis, kui ma saan aru, et ma ei tahtnudki seda, mida otsustasin teha.
Teo tegemisele järgnenud päevadel käisin mõtetes „sõprade”
radadel, justkui oodates ja samal ajal ka kartes, et mõni neist
märkab minu kadumist ja soovib ühenduse taastada. Seda ei juhtunud.
Seejärel pöörasin tähelepanu olemas olevatele suhetele ja
muutusin rahulolematuks, sest mulle tundus, et nad ei rahulda mind,
sest seal ei olnud kõike seda, mida ma vajasin. Ma tahtsin midagi
enamat, kui mul olemas oli, kuid sain aru, et seda, mida mina tahan,
nendes suhetes ei ole ja selle teadmise raskuse talumiseks oligi mul
viha jõudu vaja.
Läbi erinevate tunnete astudes jõudsin põhja välja, st kohta, kus
minu enese elu elamine tundus mõttetu, sest vaatasin, kuidas
iseendana elades ei saa ma seda, mida vajasin. Selles kohas
mõistsingi, et tegu on rolli muutusega, millega mul oli keeruline
kohaneda. Sõbraks olemine tähenda(s)b üht olulist rolli minu elus
ja kui neid inimesi, keda olin nimetanud oma sõpradeks, kadus ühel
hetkel hulgi, siis oli minu sees küll rahu, kuid samas ka segadus.
Ma olin eemaldanud nimed, katkestanud ühepoolselt ühendused, kuid
ma ei olnud suhteid lõpetanud, sest ei olnud vaatenurka vahetades,
muutunud sõbrarolli enese jaoks mõtestanud. Ma teadsin, mis
põhjusel ma oma otsuse tegin, kuid ma ei teadnud tegelikult, mis
saab päriselt siis, kui olen astunud.
FB sõbrad olid eilsest päevast kaasas ja enamusega neist olin olnud
seotud aegade taha ulatuva niidiga. Nad olid teerada, mis tähistas
seda, milline, kus, millal ja mida tehes ma olin olnud. Need olid
inimesed, kes teadsid ja mäletasid mind, sest kord olime me loonud
ühiseid mälestusi. Seni, kuni nende nimed figureerisid FB lehel,
olid suhted justkui alles, sest nägin nimesid ja nägusid mulle
vastu vaatamas ning sellisel kujul olid nad endiselt minu elus
osalised. Minu sees oli olnud lootus, et möödunu võib uuesti
olevikuks saada, kui ära olnu osutub oluliseks ja teises inimese
kasvab soov olla minuga koos nii nagu vanasti. Kuid korraga olin kõik
selle vabaks andnud ja enam ei olnud tõesti olemas seda, mida
tegelikkuses ei olnud juba ammu. Ma ei keetnud enam, iseenda varjatud
lootusi toites, ühe jänese supist üha uusi ja uusi suppe.
Kui nö seisvad suhted oleksid jäänud aegade taha maha, sinna
hetke, kus oli nende aeg ja koht ega oleks kõndinud visuaalselt
kaasa, siis oleks see olnud loomulik aja kulgemine ja edasi astudes
lahti laskmine. Kuid nüüd lasin ma olevikus lahti suurest hulgast
sidemetest, millest jäi minu sisse suur hulk tühjust, mille vaikus
tegi haiget ja ma soovisin seda täita, kuid keeruline oli leida
olemas olevatest ja toimivatest sidemetest sellist, mis oli minuga
ammuses ajas või seda, mille põhjal tänaseid sidemeid ei loodud.
Ma vaatasin terava pilguga olemas olevad suhted üle, et kui läks
trumm, siis mingu pulgad ka, et kui üks puhastus ja kriteeriumid,
siis kehtigu see kõigile ausalt ja kohe. Seda tehes peitus minus
hirm, mis saab siis kui ma teen ka selle sammu, mis jääb siis
minule alles – ma teadsin oma kindlameelsust otsustele kindlaks
jääda ja võimet viia tehtud otsused ellu ka siis, kui see teeb
haiget. Kõik suhted sünnivad omadel põhjustel, kuid ükski neist
ei suuda 100 % korvata ega asendada teisi. Kuid minu ootus ja eeldus,
et see oleks nii, viis mind ummikseisu ja tõstis nõudmisi olemas
olevate suhete partneritele. Ma otsisin kohta, kust leida asendust ja võimalust, et kompenseerida lahti lastut. Sain aru, et mul tuli leitud mõistmist
eneses teadvustades teadlikult astuda, vastu võtta see, mida olnu ja
tehtu tegelikult minu emotsioonide ja otsustavuse taga tähendas.
Olles oma tunnete sees ja vaadates Maailma oma mätta otsast ning
võttes isiklikult, siis unustan ikka ja jälle ära, et ükski suhe
ei ole olnud ega ole ühepoolne. Suhe on kahe inimese vaheline
ühendav lüli, mille mina ja teine inimene ühiselt lõime ja
ülesehitasime. Lüli välimus, sisu ja terviklikkus ei sõltu kunagi
ainult ühest osapoolest. Minu tunded sünnivad sellest, kuidas minul
selles suhtes olla on. Ma võin oma teed käies ja iseennast
tundmaõppides püüda nö ennast parandada. Minu muutunud
vaatenurgad muudavad minu Maailma nägemist ja vastuvõtmist, kuid ma
ei saa seda teha teise eest ega pärast. Suhe ei ole ainult ühe
inimese töö, et ühendavat lüli tervena hoida, see on kahe
osapoole vastastikkune soov hoida alles see, mis neid kahte ühte
seob. Mina saan võtta vastutuse ainult enda osa ja panuse eest ning
minul ei olnud mõtet eneses alles hoida seda kohta, kust teine oli juba
edasi astunud, sest tema oli enese jaoks mõtestanud meie vahelise
suhte ning kohandunud muutunud rollisisuga. Meid ühendavast
lähedusest oli saanud lahutav kaugus ning FB- s olnud pilt muutnud
mälestuseks möödunust.
Marianne
22.05.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar