Sulle,
kes Sa oled seda hirmu ühel või teisel moel kogenud, tea, et
sellest on võimalik välja KASVADA.
Mina
soovin, et Sinul oleks minust kahju, sest siis Sa lohutad mind. Ma
soovin, et saaksin komme ja kingitusi, täpselt nii nagu lapsepõlves
kui kellelgi oli minust kahju. Lihtsalt saaksin ja mitte keegi ei
ütleks, et pean selle eest maksma või need tagasi andma. Ma tahan
olla see, kes saab tähelepanu osaliseks, keda toetataks. Mina ei
soovi, ei suuda, ei jaksa ega taha olla kogu aeg täiskasvanu. Mulle
meeldib olla suur laps, kellel pole kohustusi ja vastutust. Mina
kasutan lapse kavalust, kuidas mõjutada täiskasvanuid nii, et nad
annaksid mulle selle, mida ma soovin. Minule ei ole oluline, mis asja
ma saan, oluline on kindlusetunne ja teadmine, et ma saan. Saamine
annab teadmise, et mind ei ole hüljatud. Kui mina oleksin
täiskasvanu, siis tuleks mul ise hakkama saada, iseenda ja oma
valikute eest vastutada. Mul on hirm, et siis Sa ei tule mulle pai
tegema ja ma seisaksin üksi selles maailmas. Ma tean, et kui Sinul
on minust kahju, siis Sa ei jäta mind maha.
Ma
kogesin, et ka siis, kui Sinul on kahju, hülgad Sa mind. Mina
õppisin hülgama esimesena. Ma soovin, et Sina
ennast selles süüdi tunneksid, kuigi mina ise tegin oma valiku ja
ütlesin Sulle EI. Mina ei tule enda tunnetega toime ja soovin, et
Sina mind lohutaksid. Ma tahan, et Sinul oleks minust kahju, sest
mina olen nüüd Sinust ilma jäänud. Mina ei teadnud, kuidas
ilmajäämine mind tegelikult mõjutab. Ma ei taha tunnistada, et ma
oleksin soovinud teisiti valida. Ma ei teadnud, mis ilmajäämisega
kaasneb ja see on nüüd suurem kui ma taluda suudan. Hülgamishirm
sunnib mind loobuma suhtest, hoolimata sellest, et see on minu jaoks
ülioluline. Kui ma olen üksi, siis ei saa keegi mind hüljata. Ja
nüüd soovin, et Sina keda ma hülgasin, lohutaks mind, sest minul
on endast nii kahju.
Hülgamishirmuga
inimene ei julge omil jalgel seista. Ta vajab tuge, sest lapsepõlves
oli tal ühel hetkel üks vajadus, mis jäi tema jaoks piisavalt
rahuldamata. Selle vajaduse rahuldamatus lõi temasse hülgamishirmu,
mis nüüd on muutunud osakeseks temast. Täiskasvanuna seda hirmu
uuesti kogedes või vältida proovides on ta sel hetkel tagasi selles
vanuses kui ta seda lapsena tundis. Talle tundub, et ilma teise
inimeseta ei saa ta seda, mida soovib, ei saa olla see, kes ta soovib
olla. Läbi teise saab seda, mida ise ei ole veel õppinud saama või
ei julge ta siis endale ja kogu maailmale tunnistada, et ta saabki
ise hakkama. Ta on omamoodi sõltuvuses sellest, et teistel on temast
kahju, sest see annab tema sisemisele lapsele teatud turvatunde, mida
ta vajab.
Marianne
17.05.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar