Inimeste Maailmas on rohkelt koolitusi, nõuandeid ja juhatusi, kuidas otsida endas tasakaalu, kuidas hoida endas tasakaalu, kuidas luua endas tasakaalu. Tasakaal on see võti, mis peaks lahendama ära kõik teemad ja seega tuleb inimesel otsida iseendas tasakaalu, et suuta-osata tasakaalustada ise ennast. Kuid, kui tasakaalu ei ole, siis järelikult peaks olema tasakaalutus. Kas on nii või ei ole naa?
Inimene on tervik ja iga tervik ehk süsteem tasakaalustab iseennast vastavalt oma võimalustele selleks, et parimal võimalikul moel edasi toimida. Seega ON inimene tasakaalus – tema toimib. Küsimus on selles, kuidas on inimene tasakaalus - kuidas tema ise on iseennast ära tasakaalustanud. Kas kõigel on ruumi olla? Kas kõik on omal, eesmärgikohasel, kohal? Milline osa on võimendunud, et kompenseerida vähemat? Milline osa on andnud osa endast teise osa kasvatamiseks? Võimendunud osa on justkui võimul, sest süsteemi operaatoril ehk inimesel on seda osa endast iseendale, iseenda otsus(t)e järgi, rohkem vaja läinud.
Inimene vaatab ennast väljast ja tunneb seest – näeb end uskuvat, et ühes kohas on vähem, teisal rohkem, siin on muutused, seal tunneb valu jne. Inimene vajab enese jaoks seletust ehk põhjust selleks, et leida olukorda muutev või vana taastav lahendus. Kui tal veab, siis leiab ta selle arsti juurest või netis surfates. Ta leiab enese jaoks, enesega toimuvale, põhjenduse – haiguse nime. Sellest haigusest saab vaenlane, kellega võidelda. Justkui oleks väljast tulnud keegi võõras, astunud luba küsimata sisse ja võtnud võimust. Inimene tahab ise ennast tagasi saada ja selle jaoks tuleb tal vaenlane hävitada.
Inimene kasutab enesele vajaliku saamiseks seda, mis temal olemas on – iseennast. Inimene kasutab enesele vajaliku loomiseks seda, mida temas olemas on - iseennast. Ise ennast ära kasutades st enese arvelt ära andes, teeb inimene iseendale liiga. Kui inimene ei tööta ehk tegutse, siis ta ei saa iseennast ära kasutada. Seega tuleb tal leida lahendus, kuidas mitte töötada ja ta ei saaks teha seda, mis teeb temale liiga – inimene ise loob, enese teele, iseennast peatava takistuse.
Inimene tahab iseennast aidata ja hoida ning ta teeb seda – luues enese ellu iseendast iseendale takistuse – selle võimaliku sellest, mis temas endas olemas on – enda eesmärgile, iseendast leiduvaga, sobiva haiguse. Inimeses toimunud muutused, nn haigused, on inimese enese organismis toimunud erinevatele muutustele järgnenud tasakaalustamistega kaasnenud tagajärjed. Inimeses, kui süsteemis, on mingil põhjusel toimunud süsteemi vahekordades muutused, sest tegemaks muutusi, saab inimene kasutada seda, mis temas olemas on.
Kui võtta ette haigus ja öelda talle TEMA ning teha temast enese jaoks vaenlane, siis lahutab inimene iseennast haigusest. Inimene tahab ja tunneb, et haigus on võõras ja vale. Kuid tegelikult on see inimese enda ja tema süsteemi koostöö. Võideldes vaenlasega eneses, võitleb inimene iseendaga. Tundes, et talle endale tehakse liiga, hakkab inimene ise ennast kaitsma – süsteem hakkab vastu ja haigus süveneb.
Inimesele määratakse või ta ise valib võtta rohtu, et muuta enese süsteemi tasakaalu asetust. Ta võtab oma haigust iseendast eraldi – kasutab selleks Nime, öeldes sellega Tema - see on inimese sees elav, nime omav, nähtamatult nähtav vaenlane. Kuid tegelikkuses on kõik üks ja seesama inimene ise - üks tervik ja selle huvitavalt omapärane tasakaal. Rohi, kui lahendus, ei aita lahendada, sest püsivaid muutusi ei sünni. Haigus püsib seni, kuni ei leita üles seda põhjust, miks inimesele endale sellist muutust loovat lahendust vaja läheb. Milline on see otsus, mille järgi tema ise iseendas iseennast sellisena loob.
Ohvrina elamise jaoks on vaja süüdlast, kelle pärast on nii nagu on ja kuigi inimene oma enese salasopis teab, et tema ise on see, miks on nii nagu on – annab ta ikkagi enesele haiguse. Inimene loob enese sisse vaenlase. Vaenlane saab nähtavaks ja selle vastu saab võidelda ning kogu toimuva selle süüks panna – inimene saab olla ohver.
Mida suuremaks kasvab haigus, seda nähtavamaks saab sõnum – ära otsi väljast - vaata endasse sisse. Haigusest saab süsteemi operaator, kes on võtnud juhtimise enese kätte. Haigus loob ennast üha võimsamalt selleks, et olla nähtaval. Haigusest saab Mina, kelle inimene eraldab iseendast. Inimene ei ole võtnud iseennast vastu – haigus on tema enese osa, mida ta eitab ega „näe”.
Haigust omades saab inimene tähelepanu – ta saab minna ja rääkida, näidata ennast ja öelda – Olen ohver! või Tehke mind korda! Haigust omades saab inimene tähelepanu – haigus on näha ja paistab kõigile välja. Haigust omades saab inimene tähelepanu – ta tegeleb iseenda hoidmisega või haiguse varjamisega teiste pilkude eest. Inimeses on hirm, et nähes tema haigust samastatakse teda haigusega. Kuid tegelikult samastab inimene ise ennast haigusega – inimene ON haige = inimene ON HAIGUS.
Inimene ise loob süsteemis tasakaalutust – tasakaalust väljas olevat tasakaalu, öeldes - „Mind ei ole seal, mina olen siin – see osa, kus mind ei ole, see kuulub teisele, vaenlasele, hämarusele, varjudele ...
Marianne
11.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar