Natuke rohkem kui kuu olen kõndinud läbi kiusamise lugude. Kui olen arvanud, et vot nüüd olen teema seljataha jätnud, siis tuleb käänak ja prauh on uued lood sündimas - tee on läinud edasi. Ikka sügavamale enese sisse. Kogen ja kirjutan, tunnen ja kogen ning kirjutan, vaatan ettenäidatavat ja kuulan iseendas. Jõudsin kiusamise teemani, kui olin inimese mina ja tema erinevate Mina-de teel. Olen ise kiusamist kogenud ja näinud kõigi kolme lapse aegades, mida teeb kiusamine lapsega ja tundnud eneses abitust, sest ei saa tema hoidmiseks muuta ära nii, et Maailm tema ümber muutuks ära. Eelnevalt lendu lastud ja järgnevad kiusamist puudutavad lood ongi üks aktiivne rännak – minu kogemused teel enese mõistmise poole.
Täna kaheksa aastane poeg on kogenud oma kõigil kolmel kooliaastal kiusamist kaasõpilaste poolt ja ühel aastal oli ka õpetaja nii tore, et andis oma panuse lisaks. Mida see lapse mõistes on tähendanud – tema vastu suunatud korduvat tegevust, mille eesmärgiks on olnud tema reageerima panemise katsed, tõrjumine ning sõnade ja füüsilise puudutamisega sihilikult haiget tegemine. Ta on väljendanud oma soovi, mitte olla kiusatu, kõigil aastatel ja kõigile temaga seotud õpetajatele. Teadmine, et päriselt on võimalik abi saada kadus, sest hoolimata õpetajate lahkest kutsest – Tule ja räägi meile oma muredest – meie aitame!, ei ole ära rääkimine andnud tulemust – samad õpilased kordavad peale vabandamist uuesti oma tegevust.
Sel sügisel on torkavaid pisiasju olnud tema elus rohkem ja sarnase kogemise korral tundusid kiusamisena juba ka need lood, mis seda ei olnud. Raskus muutus liiga raskeks kanda. Kuna kiusatu võib valida olla ka kiusaja, siis oleme nüüd puutunud kokku teemaga, et tema ise ei lase teistel olla – tema reageerib kellegi tegevusele füüsilise purskega. Olen käinud koolis ja näinud kõrvalt, kuidas avatud tunded suletakse ja loetakse üles kõik põhjused, miks ei ole õigust tunda või miks ei ole põhjust tunda.
Eesmärk ei ole olnud lahendada kiusamise põhjust – seda, miks on, vaid kiusamise tegevus – mis on. Justkui tuleks kusagilt õhust soov olla teise vastu vägivaldne – lihtsalt niisama ja kõik – seega keelame selle tegevuse ära, siis saab otsa ja lõppeb. Enam ei ole. Kirjutan siia sõna Meie – vanemad, õpetajad, lapsed, spetsialistid – et näidata, kuidas meie lahendame kiusamist. Ütleme tõsiselt – Lõpeta ära! Lõpeta oma tegevus ära! See on üks lahendus, kuidas lahendada olukord, kuid see ei lahenda teemat. Miks toimus kiusamine, löömine, sõnade lend? Mis on selle käitumise taga? Millist eesmärki sooviti saavutada? Millist abi enesele anda?
Kui võetakse ette kiusatu teema, siis tunnete avanedes need suletakse. Kiusatul tuleb iseennast kaitsta. Tema peaks olema puhas kui prillikivi, et nähtaks tema vastu suunatut. Talle loetakse üles need asjad, mis kõik on ju hästi või mida tema ise ei ole teinud hästi. See on erinevate tunnetega manipuleerimine – tunne, kuid ära tunne seda, mida tunned. Kiusatus tekitatakse tunnetesegadus ja ta ei tea enam, mis on ja mida ei ole, mis on õige ja mis on vale. Lapsel on omad kaitsekihid – turvalised vastused, mis peavad andma täiskasvanule teada – mina olen asjast valesti aru saanud, mina enam ei koge kiusamist, enam ei räägi, enam ei kiusa, enam ei tee, enam ei tunne – kõik on hästi.
Minu lood on käinud käsikäes reaalse eluga, kord oli lugu enne olemas ja siis avaldus sama poja elus. Teisal nägin ja sain osa ning mõistmisest sündis järgmine lugu. Selleks, et poega aidata, tuli mul ta lahti murda - ta kasutas oma kaitsekihte, tõstes üha järgneva kilbi enese varjuks üles. Seni, kuni tal oli näiliselt olemas see, mille varju peituda, ta ei avanenud ega vaadanud iseendasse - ta tegeles enesekaitsega. Seal, sügaval tema sees, oli kurbus tema seltsiliseks ja selle all hirm kaotada ning kõige all valu sellepärast, et teda oli hüljatud - üksinda oma tunnet kogema jäetud - kedagi ei olnud olnud tema kõrval teda hoidma.
Poja kõrval olles ja ise endas kogedes, tundsin korraga, kuidas minu sees oli hirm sellest, mida kõike teised temale teha saavad, kui nad ainult tahavad. Rahu oli kadunud ja seda, mis toimus võinuks juba paanikaks nimetada. Küsisin ja vaatasin iseendasse - see seal oli minu enese hirm, mis oli nähtavana olemas. Erinevad lood juhatasid mind enese sisse. Mina ise võtsin nende abiga enese kaitsekihte maha ja astusin enda sees edasi, sügavale. Täna otsisin endas vastust küsimusele - Kes on kiusatu? - vaatasin enese valule otsa - Mina olen hüljatud.
Keegi ei suuda lahendada kiusamist, kui ei leita üles seda päris põhjust, mis teeb tegelikult haiget ja kui ennast haavatuna tuntakse, siis tehakse ja ollakse teise vastu ja pihta. Koosistumistel ja rääkimistel silutakse pealispinda enesele meele- ja soovipäraseks. Väikesed ja suured katkised lapsed käivad edasi seal, kus ollakse kaitsetud. Kiusaja ja kiusatu – mõlema sees on hirm inimese ees – teine inimene puudutab inimest seestpoolt. Kiusaja ja kiusatu on enese hülgamist kogenud inimesed.
Marianne
14.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar