Lugu kiusajast ja kiusatavast on lugu minust enesest. Ka minust endast oleks võinud saada kiusja, kui kaardid oleksid teisiti jagatud st mina ise oleksin valinud iseendale teised kogemused. Mina ise olen see, kes seisis eilse ja uue Maailma piiril oodates, et saaksin enesele vana aja tagasi anda. Soovisin olla seal, kus ei peaks endale osaks saavat tähelepanu jagama ega oleks kahe või enama kõrval seistes võrdlust selle üle, kes kannab oma tegude ja olemise pärast + märki, kuid kes märgitakse – märgiga.
Mina ei tulnud toime teiste saamistega, võitudega, enese üle uhke olemisega. See tegi haiget, sest ei olnud minu kogemus. Pidin olema parem, tegema paremini, suutma paremini – enese arvelt, enese vastu astudes, enesele liiga tehes. See on olnud iseendasse uppumine, tundelaine on tulvanud ja matnud enese all. Mina ei pääsenud selle käest, sest ei näinud iseennast tundest eraldi olevat. See on olnud, kui enese ja Maailma peegelpilti asetamine – vahetused toimusid nii kiiresti, et mina ise ei saanud sellest arugi.
Mina kandsin eneses mustrit, milles käivitudes läksin tagasi – minus oli otsus seista inimestest eraldi. Olen olnud päriselt kiusatu, kuid olen tundnud enesele liiga tehtavat ka kohtades, kus tähelepanu jagamine ei teinud minust kiusatut. Mina ei tulnud toime sellega, et keegi teine sai, kui mina jäin ilma. Mina olin ju olemas ja seisin seal kusagil kõrval – mina ise oleksin võinud jagatava saada enesele, kui seda teist ei oleks selles samas ajas olemas olnud. Mina sain haiget.
Kui see koht oli minu jaoks oluline, sest seal oli ka minul võimalus saada tähelepanu, siis tahtsin teist selle Maailma seest välja lükata, kuid, kui otsustasin, et tulen ilma seal saadavata toime, siis astusin ise teiste kõrvalt ära, et mitte keegi ei saaks mind kellegi teisega võrrelda. Olles ja seistes eraldi sain enesele kõik selle, mis oli minu - kuid seda nagu ei olnudki, see ei täitnud, sest nägin seda, mida teised eneste Maailmades, ikka ja jälle, iseendale said ja mina jäin uuesti ja uuesti ilma.
Saamata enesele head, õiget, positiivset tähelepanu olen iseendas või võimaluse korral väljaspool iseennast juhtinud tähelepanu teise „vigadele”, et selle tunde, mida tundsin iseendas, ulatada oma sõnade saatel teisele, siis oli see teise oma, sest tema oligi selline – see oli minu võimalus näha iseennast hea ja ilusana, Sellisel hetkel uskusin saavat-suutvat-oskavat teisest üle olla - mina olin parem, kuid see ei olnud hea olemine, mina ei suutnud teisele avatult silma vaadata ega tahtnud temaga kokku puutuda. Vale oleks välja tulnud.
Olen tundnud ennast kaitstes enese sees sundust olla samasugune kui teised, kuid siis läinud ja teinud igal võimalikul viisil teistest teisiti selleks, et erineda. Olen valinud seista eraldi, sest seal ei olnud jagamist ega vigade tegemist, kuid olen ihanud olla koos, kuuluda ja olla hoitud ühes olemise poolt. Olen vajanud tähelepanu valgust, et leida üles iseennast – julgeda olla mina ise. Mitte trotsi ega jonni täis enesekaitsja, kes on valmis kohe vastu astuma, vaid avatud ja avali armastusena olles.
Ühes oma hetkes otsustasin, et teise inimese olemas olemine tähendab ohtu minu olemas olemisele. Kui olen tundnud, et võin teise inimese olemiste-tegemiste pärast jääda ilma minule kuuluvast, siis olen asunud iseennast kaitsma – astusin teise inimese vastu või tema kõrvalt ära. Iseenda sees ei ole mina ise lubanud teisel inimesel iseenda kõrval olla isegi siis, kui mina ise sellisest olemisest puudust olen tundud. Mina ise olen jätnud iseennast ilma sellepärast, et mina ise pidin iseennast teise inimese eest kaitsma – iga hinnaga ja igal tingimusel.
Mina Ise olin enese kindlus, tugevus ja läbipääsematud müürid - täna varisesid müürid kokku - otsus oli üles leitud. Luban enesel olla - teise inimese olemas olemine ei tähenda ohtu minu olemas olemisele.
Marianne
04.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar