reede, 6. november 2020

Tundeveaga – tunde vigastusega inimene

 


On argipäev, on oma elude elamise aeg. On tavaliselt kiire. Ja siis, tuleb või on juba seal keegi, kes tahab tähelepanu, sest tema tunded on alasti – nad on tolle teise pinna peal, nähtavad ja tuntavad. See teine inimene on kui elav tunne ega pääse vabaks. Meie reageerime, sest ka meie tunneme - vastu. Ütleme välja oma sõnade või kehakeelega - „Vaata teisale või teisest küljest! Vaheta pilti ja häält! Võta ja kustuta söögi või teise tegevusega! Ah, see ei ole midagi!” Kui ei jaksa ega taha enam kuulda ega näha, siis keerame tugevust juurde - „Ära puutu mind! Ära tule minu vastu ega puuduta! Ära seisa teel ees! Mine ära! Lõpeta, lõpeta ära! Lõpeta oma tunde tundmine!” Ja kui veel ikka ei lõppe, siis võtame enesekaitseks appi julmuse - vaikime ja eirame teise olemas olemist nii nagu seda inimest ei olekski olemas.

Inimene on võtnud oma ühe tunde, selle, mis on valus ja teeks välja näidates enesele haiget, ning on vahetanud selle teise tunde vastu välja. Inimene on võtnud endale tundenäo, mis aitab teda, sest seda õnnestub tal nähtavalt tunda. Nähtava tunde sisemine sõnum on - „Minul on halb iseenda sees! Minul on halb oma elu ise elada! Palun aita mind!” Mida teeme meie? Meie tahame ära ja eemale, et lõpetada teise pärast iseenda tunnete kogemine.

Miks too teine otse ei ütle? Miks ta ei räägi nii nagu temas on? Miks ta ei ütle välja seda, mida ta päriselt endas tunneb? Inimene ei tee seda, sest ta ei usalda Maailma iseendast väljaspool. Ta on õppinud selgeks, et temal ei lubata tunda seda, mida tema tunneb, siis kui tema päriselt tunneb. Kuidas ei lubata, kui ta ju näitab välja, et ta tunneb?

Kui inimene tuleb ja avab iseennast, siis on ta haavatav, kuid on võimalus, et see valu käib teise inimese pihta või võtab ära tolle aega ja jõudu, et kohal püsida. Ja siis, selles kohas, tulevad vastused, kui osatamised - „Aga Sina ise ... ! Aga on ju olnud ... ! Aga, miks Sina ise oled teinud, olnud! Aga, miks Sina ise ei tee midagi! Mis Sinul VIGA on?”

Nende lausete sõnum on - „Sinul ei ole õigust tunda seda, mida Sa tunned. Sinul ei ole põhjust ennast niimoodi tunda. Praegu ei ole sobiv koht ega aeg tunda.” Selline vastus tuleb, kui osasaaja ei taha või ei ole tal aega teise tunnet näha ega kogeda. Ja tunnet tundev inimene sulgub, sest ei ole see koht ega aeg, kus ta saaks päriselt tunda. Inimene tunneb, et temas ja temal on tunne, millega tema ise ei oska mitte midagi peale hakata. Ta ei tea, kus ja kuidas seda tunnet turvaliselt tunda. Tunda nii, et tema oleks hoitud sel ajal, kui ta on tundena tundes.

Inimene võtab enesele need teised, oma pealmised tunded appi ja tunneb neid – väljendab iseennast keeles, mida oskab rääkida. Kuid see on pealispind, teistega ühes olemise ajal õpitud näitemäng. Ja siis me küsime, kust tulevad need katkised inimesed. Miks inimene on kiusaja või inimene joob või inimene suitsetab või inimene peksab või inimene süstib või inimene lõigub ennast või inimene hüppab alla? Meie ise õpetasime ja meie ise õppisime – vaheta oma tunde tundmine teise tegevuse vastu välja.

Enese sisse ära peidetud tunne teeb haiget. Selle peale on laotud teised tunded – need, mida suudetakse-osatakse-julgetakse välja näidata selleks, et püüda ise ennast aidata – elada oma elu edasi. Selleks, et ise ennast aidata, ongi vaja seda abi, mis aitab unustada-kustutada-ülekirjutada, et kusagil kaugel on algus ja seal oli võimalus ennast aidata, kui oleks olnud olemas võimalus TUNDA oma TUNNET turvaliselt, sest see on lubatud ja õige.

Tunne on alles täpselt nii kaua, kuni ta ON inimese sees. Mitte kellegi teise sõnad - „ÄRA TUNNE!” ei saa lõpetada tunde olemas olemist. Inimene ise otsustab, millal tema saab oma tunde varjust välja astuda. Ta teeb seda siis, kui selle tunde tundmine on tema jaoks päriselt läbi.

Me lahendame pealispindu – seda, mis on. Kuid meil ei ole aega-tahtmist-oskust-ressursse, et küsida - Miks on olemas see, mis on? Leitakse aeg või rebitakse kiiruga hetk – Räägi nüüd! Räägi välja! Mis Sinul viga on? Viga – tunnet tundev inimene on kui veaga inimene. Inimene õpib selgeks, et elus on tunded, mille tundmine on viga ja teevad teda valeks ja vigaseks. Enesele hoitud tunded, läbi tundmata tunded, vigastavad inimest seest poolt ja need haavad ei parane seni, kuni tundekillud on inimese sees.

Kui valiks tunnet tundvale inimesele öelda - „ Näita oma sõnadega, milline tunne Sinus on?” ega võtaks isiklikult, vaid oldaks hoidev ruum, milles olles saab inimene ennast turvaliselt tunda ajal, mil tema tunneb ennast tundena.


Marianne

06.11.2020.a



Kommentaare ei ole: