Lugu, mis jäi vahele
Vastus küsimusele, miks Meie – lapsed, vanemad, spetsialistid, õpetajad – ei õnnestu kiusamise lõpetamisega, on – Meie kõik tegeleme enesekaitsmisega ja iseennast kaitstes vaatame ühte ning sama lugu erinevate külgede pealt. Sulgeme iseennast haiget tegevate teiste eest ja seisame eraldi.
Kiusaja saab enesele tähelepanu, mis ei tee teda ilusaks ega heaks. Tema kuulab ja vabandab ja läheb, kuid mitte kellelgi pole päriselt aega küsida tunde taguselt lapselt – Mis Sinuga juhtus, kui Sina olid teisega ühes? Kui ka küsitakse, siis oodatakse „õigeid” vastuseid. Kuid, kuidas oskab laps öelda seda, mis on tegelik põhjus, kui tema ise ei saa veel iseendast ega iseendaga toimuvast aru?
Kiusatu saab teravdatud tähelepanu osaliseks ning peab tooma tõendid kiusamise kohta, et tõestada enesele tehtud ülekohtu suurust ja paikapidavust ning suutma näidata ennast selle õigena, kellel on õigus abile ja haavatuna olemisele. Kiusatut ei ole ilus ega hea vaadata, sest tema toob nn olematu teema päevavalgele.
Õpetaja saab ebameeldiva tähelepanu osaliseks, sest vaade on suunatud tema kui õppinud pedagoogi pädevuste hindamisele ning lisaks sellele võetakse temalt ära, enesele kuuluvat, rahulikku aega, kui tema peab, sest on kohustatud, tegelema teemaga, kus võitjat ei tundu olevat.
Lapsevanem tunneb häbi ja ennast süüdiolevat – see on ju tema laps ja seal ei ole õieti vahet, kas tegemist on parajasti kiusatu või kiusajaga. Enesekaitseks viha valides on lootus, et ehk ei olnud kõik nii või oli keegi teine ise süüdi. Oma lapse teod või kannatused näivad määrivat vanema – tema saab koju lapse, kellega kaasas on ülesanne – Tehke korda, siis saate tagasi saata!
Kuidas teha „veaga” laps korda? Kuidas teha korda see, kes mingil põhjusel valis teha seda, mida ta tegi? See on oskamatus tulla toime oma tundega. Kuid tunne avaldub teole eelnevas hetkes või kasvab selles ületamatuks – on päriselt olemas vajadus ise ennast kaitsta selle lahendusega, mis osutub sel hetkel ainuvõimalikuks. Pidurit ei ole, sest ei ole veel oskust või enam jaksu iseennast kontrollida või teisale suunata.
Kellel on aega päriselt ja teadlikult tunda selle jaoks, et iseennast mõista, kui on olnud, kuid lugu lahendades öeldakse – Lõpeta ära! See on üks lahendus, et saaks edasi minna, milles ei peatuta ja seal ei kohta, et kogeda omi tundeid. Me ei saa kiusaja käest kätte vastust, miks tema valis sellise lahenduse – ta ei usalda meid ega näita meile oma haavatust, sest kui laps kordab oma tegevust, siis saab ta külge sildi, mis kinnitab tema vigasust – tunde veaga laps – ja seega saab lapsest ja temaga seonduvast ümbritsevate jaoks probleem. Enam ei ole aega ega kohta selle jaoks, et tegelikult on lapse elus raskusena teema, mida tema ise ei oska, jaksa ega suuda lahendada, sest väike inimene vajab enese jaoks aega ja enesele abi. Kuid aega ei ole, sest toimuv tuleb koheselt lõpetada, et teised osapooled ei peaks omi tundeid kogema. MEIE ei lahenda kiusamist ära, sest kõik osapooled lahendavad, oma tundeid tundes, ühe loo raames väga erinevaid lugusid – iseendi sügavikes elavate tunnete omasid.
Marianne
28.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar