Inimene hoiab pead kinni ja ohkab - „Miks mina? Miks nüüd?” Elu on korraga segadust täis ja raskus on vajunud turjale, ootamatult on segamini löödud argine tasakaal. See, mis tuli täna, sai võimalikuks, sest täna on see aeg, mil inimeses on olemas see teadlikus, mis aitab leida lahenduse.
Mida Sina tahtsid, kuid ei saanud? Mida Sina ei tahtnud, kuid pidid? Millal Sa tundsid, et Sinul tuleb iseennast kaitsta? Mis juhtus Sinuga, kui olid teisega ühes? Kuidas kaitsta iseennast korduste eest?
Kõndisin ja näppisin eneses kiusamise teemat. Oli kusagil midagi, mis ei andnud rahu. Otsisin endast seda, millega saaksin haakuda, sest minus oli tunne, mis häiris, kuid ei olnud valgust, mis näitaks teed. Olevat räägitud ja olevat keelatud. Kuid ei küsitud - Miks tehti? Mis oli tegemise eesmärk? Mida taheti saavutada? Rahutus kasvas, tahtsin aega tagasi keerata, et küsida, miks teisiti ei küsitud - teha seda selleks, et näidata – teemat ei saa lahendada, kui ei esitata vajalikke ja õigeid küsimusi – õigel hetkel. Küsitud küsimuste küsimise küsimus oli vaatenurgas – teema taheti lõpetada – seega öeldi - Lõpetage ära!
Tundsin hirmu ja ebaõiglust. Ütlesin enesele, et kui kordub, siis tuleb võimalus ja saan küsida, et osutada. Miks pidin ootama kordust - tahtma, et uuesti juhtuks selle jaoks, et mina saaksin oma rahu tagasi? Möödus tund ja koolist tuli eelmise päeva kohta sõnum – minu poeg kiusas teist poissi, loopis legodega ja hakkas õpetajale vastu. Sõnumi muutis tõsiseks see, et ta oli teinud teisele haiget ja kasvatanud tahtlikult, enese füüsilise väljendusega, teises lapses hirmu enese ees. Aitäh! - sain oma võimaluse ise küsida. Sain võimaluse korrastada segadus enese sees. Olla kohal ja küsida ise.
Miski segab ja häirib – see on käimasolev õppetund. Mis juhtub minuga, kui mina olen ja teen? Mis juhtub minuga, kui keegi teine on ja teeb? Kuid õppimise asemel öeldakse enesele või teisele – Lõpeta ära! ja saadetakse minema või minnakse ise ära sellest kohast, kus on võimalik kogeda ja õppida. Pannakse eraldi olema, asetatakse või astutakse väljaspoole – ole(n) üksi ja õpi(n). Õpitakse selgeks, et saadakse karistada, kui ei õpita käituma, vaid olles tundena tehakse. Tundena olles inimene ei juhi iseennast ega kontrolli enese tegevuse väljendust. On lihtsalt olemise purse ega võeta vastutust enesena olemise ees.
Kiusamise mäng on korduv muster. Inimeses on hirm teiste inimeste ees. Hirm, et teine tuleb ja teeb. Hirmu tundes käivitub enesekaitse, et enam ei peaks tundma ega läbi elama, kogema endas oleva hirmu tõeks saamist – Maailma puudutust enese vastas. See hirm jääb inimene sisse kinni. See on foon, mis saadab ja värvib. Korduvaid kogemusi kogedes, nimetab inimene ise ennast kiusatuks. Tahtmisega olla suurem, et suuta teisi hirmutada, antakse enesele uskumus - olen tugevam - see on enesekaitse, sest siis ehk ei tulda liiga tegema. Kogedes, et jäädakse alla, on selge, et selles kohas ollakse kiusatu ning võetakse selle rolliga nägu enese kanda, kui ollakse üle, siis vahetatakse oma nägu välja.
On hirm inimeste ees, sest nood on nii tugevad, et suudavad puudutada inimest seestpoolt. Tulla ja teha. Tulla ja võtta inimest iseendalt ära või muuta inimese elu ära – teha seda nii nagu need teised seda soovivad. See on kaitsetus, abitus ja teadmine - „Mina ei saa vastu.” Inimeses ega inimesel ei ole juuri, millega tugevalt seista. Teiste teod ja nende sammud viivad inimese lendu. Kasutatakse viha ja jonni, et suuta olla tugev ja anda enesele kaitserüü, et olla seal, kus ollakse ja teha seda, mida peab tegema – elama oma elu ohvrina.
Hoia enese ümbert kinni ja ütle iseendas – „Palun vabandust, palun anna andeks, armastan, tänan! -Maailm ei saa täna otsa!"
Marianne
17.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar