Ennast kaitsev inimene on hülgamist kogenud inimene. Oma ajas on ta tundnud enese jaoks ületamatut hülgamisest tulenevat hirmu ja selle tunde kordumise vältimiseks on tal vaja iseennast teiste inimeste eest kaitsta. Hirm inimeste ees loob enesekaitseks üksinduse, kasvatab viha inimeste vastu, et ära olnust mälestust eneses alles hoides korrata enese sees – „Minus on hirm, sest mina olen üksinda ja haiget saamise vältimiseks - mina kaitsen iseennast inimeste eest ja vastu!”
Iseenda otsusega üksijäänud inimene annab enesele kurbuse kaaslaseks, et ta saaks olla koos ja ühes – enese sees, turvaliselt. Kurbus on pisarad inimese sees. Viha temas on tuli, mis süütab põlema, kuivatab pisarad ning kustutab, tuhaks põletades, inimese valu – annab jõudu olla ja elada, sest jätkuvalt valusast hülgamisekogemusest saab korduv muster ja see muutub inimest ümbritsevaks kookoniks – inimene kogeb üha uuesti ja üha laiemalt enese hülgamist ja seda isegi siis, kui teda tegelikult enam ei hüljata.
Inimene koges hülgamist ajas, mil ta ei olnud veel valmis olema ise – seisma ja vastutama iseendaga toimuva eest. Inimene kasvatas enese sisse Mina, kes on Ise. Inimese sees on uskumine - „Mina olen hüljatud.” Inimene pööras oma kogemuse ümber - „Mina ei ole hüljatud, sest minul on Mina, kes on Ise.” Toetavateks tunneteks said Kurbus, mis aitab alal hoida uskumust, et ollakse hüljatuna üksinda jäetud ja Viha, et saada jõudu vastuvõidelda potentsiaalsetele hülgajatele. Inimene ei saa usaldada teisi inimesi, sest nemad on Maailmas eneste jaoks olemas. Inimesel on vaja iseennast väljaspool iseennast - oma Mina, kes oleks olemas tema jaoks.
Enese otsusega on hülgamist kogenud inimeses olemas Mina, kes suudab ja teeb vajamineva – seisab nähtavalt eraldi ja on tugev üksinda. Inimeses on olnud lootus, et enese jaoks loodud Mina suudab olemas olla väljaspool teda ennast. Kuid inimene ise on üksinda, sest olles tundena olnud, on ta loonud enese otsustega enese sisse erinevad Mina-d, kes, kui varikujud, viivad ellu eesmärke ja täidavad ülesandeid, et inimene saaks ise ennast aidata ja toetada. Suured ja süsteemi muutvad otsused on erinevad Mina-d, kes lülituvad tööle, kui kõlab neile märku andev signaal – Mina äratav tunne.
Inimese erinevad Mina-d on olemas olles, kui olemata olles – nad on ja neid nagu ei olegi. Kui Mina on inimesele vajalik, siis on nähtav selle Mina reageeringud, kellele inimese tähelepanu on suunatud. Suuremaks kasvades ja ohvrina olles, kõnnib inimene oma mustris ja valib olla üks Mina, kes on Ise, selle asemel, et võtta eneses vastu teadmine – Maailm väljaspool teda ei ole temale kuuluv-kuuletuv Mina, vaid eraldi seisev ja eraldi otsuseid vastuvõttev ja teostav keegi teine.
Inimese kogemus nimega hülgamine toimub kohtades, kus ära olnud aeg saab tähise – sellest kohast ja sealt alates on käimas uus lugu – uus tee ja uus võimalus.
Marianne
20.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar