Avalik kiri Inimeselt Inimesele
Härra Minister, mina ei tunne Teid ja Teie ei tunne mind, kuid avalikkuse ees ja valguse sees seistes räägite Te oma tunnetest, mõtetest, soovidest ja tahtmistest ka minule. Täna räägin mina Teiega. Olen oma elus, kümne aasta jooksul, kogenud otsest ja varjatud kiusamist, füüsilist ja vaimset vägivalda sellepärast, et mina olen olnud mina. Enese kogemuste põhjal saan öelda – Härra Minister, Teie kiusate inimest.
Eesti riigis ja üle maailma otsitakse lahendusi, kuidas lahendada kiusamine. Otsitakse seda võluvitsakest, mis lõpetaks üksteisele haiget tegemise. Kuid Teie, Härra Minister, seisate kõrgel ja valguse käes ning kiusate avalikult ja nähtavalt inimest. Kasutate oma eesmärkide täitmiseks inimestele kuuluvat ja kutsute üles kiusamist võimendama. Oma sõnades tembeldate Te osad inimesed valedeks ja ütlete, et neil ei ole õigust olla need, millised nad on. Kuid ometi, Teie ise, lubate enesel olla selline nagu Teie ise seda tahate. Miks on Teil see õigus, kuid teistel seda olla ei saa?
Kui inimene võtab teise inimese ja seab ta enese vastu ning näitab, et see teine on mingil põhjusel vale, siis tähendab see seda, et selliselt käituva inimese sees on hirm. Hirmu tundev inimene tahab iseennast kaitsta ja enesekaitses olles vajab ta, et väljaspool teda oleks Maailm tema jaoks ohutu. Ta vajab enesele teadmist, et see, mis teda hirmutab, jääks temast kaugele ega ulatuks teda puudutama.
Inimene ütleb enese kohta – Mina. Inimene näeb endast väljaspool teisi ja otsib nende hulgast enesele sarnast Mina, kellega ühes olles iseennast turvaliselt tunda ja kelle nähtav olemas olemine annaks inimesele kinnituse, et inimese Mina on õige – see on hea ja turvaline olemine. Maailmas ringi vaadates näeme inimesi, väga erinevaid Mina-sid ja need ei ole üldse samasugused. Inimesed mõtlevad, tunnevad, käituvad ja näevad Maailmas elades täiesti erinevalt – igaüks elab iseenda elu iseenda moel.
Kuidas saab üks inimene olla kindel, et keegi teine on vale sellepärast, et too armastab mehena teist meest või naisena teist naist? Miks on otsustatud, et just selline „vale” olemine tuleb Eesti riigis ära keelata? See, milline inimene on, sellisena elab ta oma elu ja kui tema elu tähendab sellist armastust, siis see on tema elu. Selline armastus ei käi tegelikult mitte kellegi teise pihta ega tee teistele ülekohut, sest see ei võta teistelt vähemaks ega muuda teiste elu halvemaks. Kui inimene armastab ega tee sellega teistele haiget, siis on see hea olemine ja loob enamat ning värvib Maailma. Armastades ja armastust tundes õpivad inimesed iseennast tundma. Kuid inimene ei tunne armastust ega leia iseennast üles, kui tal keelatakse olla tema ise.
Kuid ometi saavad mõned, teisi vaadates, justkui haiget. Ennast tunnevad puudutatuna need, kelle sees on hirm, et nemad ei suuda kontrollida oma Maailma. See on hirm teiste inimeste olemise ees, nad kardavad, et teise teistsugune olemine teeb ka neid endid teistsuguseks. Kuid see on inimese enese Maailm ja see hirm on tema enda sees – see ei ole teised.
Ühelgi inimesel ei ole õigust kiusata, kedagi teist põhjusel, et too on teistsugune. Ei ole õigust teha seda ka siis, kui ollakse võimul ja on võimu teha muutusi, mis ei tee inimeste elu paremaks. Keelates ühtedel olla Mina, ei muudeta Maailma paremaks. Sellised teod kasvatavad hirmu, sest keelatakse ühtedel olemast iseendana. Selline lahterdamine ei muuda Maailma ega Eestit paremaks paigaks, vaid see on tavaline koolikiusamine. On üks riik, kui suur klass - Eestimaa, kus kiusatakse kõrgelt ja kõva häälega inimest selle eest, et ta on teistsugune, kuigi ta on inimene, kes on teistsuguselt samasugune.
Eesti riik, kui üks klass, on koht, kus on võimalus võrrelda inimesi ja inimestega. Kui ühe inimese sees on olemas tema enda teemad ja tunded, siis valib ta vahel enesekaitsmise jaoks tõugata enese lähedusest ära need, kellega ta ei taha samastuda või takistab nendel, kellega ta ei suuda sarnaneda, olemast iseendana – tema tahab muuta iseenda Maailma iseendale turvaliseks.
Kiusaja ja kiusatav on mõlemad hirmu tundvad inimesed, kes seisavad teine teisel pool mõttelist joont. Võitmise jaoks vajatakse enesele suuremat tähelepanu ja toetajaskonda - kõik selle nimel, et iseennast kaitsta. Sellisel moel ei ole tegelikult mitte keegi vaba, sest kõik tegelevad võitlusega - kellegi vastu või kellegi eest, et mitte tunda enese hirmu puudutust iseendas.
Mina olen tundnud hirmu ja olen otsinud iseennast hirmude seest. Kiusamise tulemusena tundsin hirmu olla Mina ja vajadust olla kiusajatega samasugune selleks, et ma ei eristuks. Kuid hirmu tundes ei olnud ma Mina. Oma hirmude sees ja keeldude käes olles kartsin olla mina ise. Õpetasin iseennast enesekaitseks olema selline nagu uskusin, et pidin seda olema, kuid seda tehes ei olnud ma õnnelik.
Kirjutasin Teile sellepärast, et minus on sõnad ja soov välja öelda oma mõtted. Kui oleksin jätnud selle tegemata, siis oleksin andnud hirmule alla, sest tundsin juba ette hirmu, et kui seisan valguses ja minu sõnad on minust eraldi, siis olen kaitsetu ega tea, mis minuga juhtuda võib, mida minu pihta visatakse või öeldakse. Tundsin hirmu olla see, milline mina olen. Seda tunnevad paljud ja sellepärast valivad nad vaikimise. Hirm sulgeb ja teeb liiga. Hirmu tundes teeb inimene iseendale ja teistele liiga. Armastus avab ja viib enamat luues edasi.
Ka mina ei saa Teile, Härra Minister, öelda, et ärge olge selline, milline olete valinud olla. See oleks vägivallale vägivallaga vastamine. Kuid ma saan öelda – „Härra Minister, palun ärge kiusake inimest! Härra Minister, palun õppige iseennast kaitsma ja armastama ilma inimesele liiga tegemata!”
Lugupidamisega
Marianne Umborg
Inimene valge nahavärviga, uskmatu, poliitilist nägu ja nime valimata, abielus, kolme lapse ema, kogemuslugudevestja
01.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar