Inimene on energiasüsteem, mis reageerib erinevatele puudutustele vastu reageerides. Inimene ise muudab oma olekut, valib tundeid, kui värve ning otsustab olla ja teha või mitte olla ja mitte teha. Väline Maailm võib puudutada ja astuda kui sisse, kuid see, mis ja kuidas toimub on süsteemi vastus, inimese või tema tunnete poolt valitud käitumine-olemine. See on inimese poolt tehtud otsuste realiseerimine. Sõnadele on antud tähendused. Inimene valib olla vastavalt iseenda poolt antud tähendustele ning tegutseb neist tulenevate ülesannete täitmise nimel. Inimese enese poolt tehtud otsustest tulenevad lahendused on see, miks on nii nagu on.
Inimene ise valib muuta enese olekut, nimetada oma energiat, süsteemi tasakaalustavaid vahekordi - kõik on muutumises. Tasakaal on küll tasakaalus olemine, sest inimene toimib, kuid mitte alati armastusena hoidvalt, vaid hirmu käes olles ja ise ennast kaitstes, iseennast tunde tundmis eest hoidvalt. Igas inimeses on teadmine, et tema ise on see, kes loob ise ennast, kuid oma hirme tundes ja enese elu vastuvõtmata on lihtsam uskuda välist põhjust, kui süüdi olevat vaenlast ning enese ees iseennast süüdlasena tundes, enese süümekat vaigistades ja oma kannatuste talumise eest, anda iseendale preemiat. Ununeb ära ja tundub raske olevat vaadata enesele otsa ja otsustada valida – elada oma elu parimal võimalikult moel.
Inimene takistab iseennast uskudes, et tema jaoks on hilja – tema on juba paks, sõltlane, haigustega, „eripäradega” jne - kuna tema juba ON, siis ongi kõik ja järelikult tuleb olla. Inimene ei taha olla selline nagu ta on, kuid ta on sellisena, millisena ta iseennast näeb. Inimene kordab oma mustreid ega ole vaba – kui juba kord on, siis järelikult tema peabki jääma olema ...
Marianne
09.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar