Enese sisse kõndimise tee oli küll juba jalge all, kuid tõsisema tõuke, seda jätkata, sain kuus aastat tagasi. Oli aeg, mil otsustasin abi otsida, sest ise ei osanud iseennast aidata ja ei saanud enam teemast mööda vaadata. Oli aasta algus, kui hakkasin korraga nii alt kui pealt sügelema. Panin sümptomeid ritta ja olin lõpuks uskumusel, et minu sees on ussid. Seadsin sammud looduspoe poole ja ostsin sealt erinevaid variante. Tarbisin, kõike ja korraga, et ikka tulemus tuleks. Tagajärjeks oli paistes nägu ja silmad, vedelikku täis silmalaud – mina ise ei tahtnud iseennast peeglist vaadata. Seejärel käisin ühe koma teise ja kolmanda ja neljanda ja veel enamagi juures. Kiirus kasvas. Olid meditatsioonid, konstellatsioonid, igasugused praktikad, erinevad võimalused. Teema ei lahenenud. Vastust ei tulnud. Otsustasin ise ennast aidata ja alustasin rännakut lugude teel, otsimaks vastust – miks on ja miks püsib.
Tänaseks olen kõndinud läbi erinevate aegade, erinevate süsteemide – läbi enese lugude, kuid see, mis oli, see püsis ja hoolimata erinevates variantidest, mida arvasin lahenduseks olevat, ükski vastus ei olnud see õige, muutust toov lahendus. Küsisin enesele toetust ja juhatust. Olen olnud väsinud lootusest õnnestuda, et lõpuks ometi suudaksin ära muutuda või ära muuta. Otsisin vastust väljast, sest uskusin, et minu sees oli peidus võõras, kes oli ega tahtnud ära minna – uskusin, et mina ise hoidsin teda millegipärast kinni. Vaatasin enesele silma, kuid ei näinud seal iseennast.
Kõnnin lugude teed, millel käies olen mõistnud, et mina ise olen enese sees ja mina ise oma otsustega otsustan, kuidas ja millise energiana olla. Minu enese valikud määravad vahekorrad ja erinevad tasakaalud, mis ei olegi tasa kaalus, vaid kallutatuna, enesele vajalikule poole, tasakaalustunud. Mina olen selline, milline minul, ennastkaitstes ja tundena olles, on enese jaoks olnud vaja olla.
Natuke rohkem, kui nädal tagasi muutus minu suu seestpoolt imelikuks, justkui keegi oleks sinna tuimestava süsti teinud. Sümptomeid järjest lisandus ja hakkasin enesele ettekujutama juba ühte koma teist. Homöopaatiast oli hetkeks abi, kuid see ei jäänud püsima. Otsisin vastust sellele, mis minuga toimus. Korraga oli vastus olemas – see on seen. Mina ärkasin üles – kõik nähtused, mis minus olid – olid olemas pärmseene nimekirjas.
Võin mõelda, et kuidas ikkagi peale nende aegade, lugude, lahenduste ja muutunud menüü see ikka veel võimalik oli. Kuid see tasu, lohutus, õnnistus, mis igas minu päevas sõltlasena oli – leib, koorikleib, näkileivad, või, juust, kodusjuust, seened, banaan või õun – toitsid seda, mida mina ei näinud. Enne ei olnud veel olnud aeg, mil oleksin osanud vastust näha ja ega ma ei oskagi täna öelda, kas ma oleksin jätkanud või jätnud pooleli, kui vastus oleks tulnud kohe alguses või kusagil vahepeal. Ehk ja, kuid võib-olla ei.
Täna ma tean ja minul on valik, kuidas valida. On raske ja on kerge. On raske mõelda ja vaadata neid asju, mida alles sõin – olin neid enesele lubanud. Head maitsed. Ma ei arvanud, et tunnen kaotust ja viha, sest ma ei ole teinud eneses veel otsust, kas oodata mingi märgini ja siis süüa taas või jättagi alatiseks seljataha. Otsin alles tasakaalu, kuidas teha ja mida valida. Kergus on selles, et tean vastust ja tuleb leida töötav lahendus.
Olen olnud huvitatult hämmingus, et ma ei olegi rõõmus teadmise üle, vaid tahaksin justkui teadmatuses jätkata, kuigi tahtsin ju nii väga, et oleks parem, kui oli ja oleksin tagasi nii nagu olin kunagi. Minus on olnud harjumus, et kõik on nii nagu on, sest nii ON. Nüüd on korraga võimalik valida, sest on olemas tee, millel astuda. Küsimus on, kas ma tahan ka päriselt astuda või on kergem olla nii nagu ON olnud harjumus.
Tunnen eneses kaotust – minul ei ole, mina ei saa. Mina ei tea, mis jääb mulle alles, kuidas lohutan iseennast, millega premeerin, kas läheb kergemaks või muutub raskemaks. Varem oli teisiti, siis ma enam ei tahtnud, sest keha oli ära valinud, kuid nüüd mina ei taha lahti lasta, sest mina alles tahaaaaan. Tahan tagasi neid aineid ja maitseid, mis maitsesid ja olid head. Olen olnud sõltuvuses. Tugevalt röstitud leib võiga oli minu – minuuuuu. See oli hetk päevast, mida ootasin ja pidin enesele saama. Nüüd on söödavast toidust saanud vahend, et anda enesele energiat, kuid ma mäletan pilti ja maitseid ja seda tunnet, mis oli, kui ma sain süüa seda, mis maitses mõnusalt. Ma ei valinud kehaga, vaid emotsiooniga. See oli minu tasu iseendale, enese kontrollimise ja iseendaga tehtava töö eest.
Kui vaenlane oleks keegi teine, siis saaksin tema vastu võidelda ja temale vastuhakata, kuid kui olen ainult mina ise, siis vastu võideldes teeksin enesele haiget ja selle tulemusena kaitseksin ise ennast iseenda eest. Millisena olles on tasakaal sellisena, et enesele liiga tegemata olengi tasakaalus? Kuidas vahetada eneses jagamist, et see osa, mis andis endast osa teisele, saaks nüüd ise tasakaalu? Kuidas karistamata iseennast ja olles hea iseenda vastu nihutada tasakaalupunkt teist tasakaalu hoidma? Kas alles jäänud söödavad valikud toovad tulemuse? Kui pikk on aeg, et vahekorrad minus vahetuksid, tasakaalustuksid, süsteemi osad asetuksid omadele kohtadele? Ma ei tea. Vahel, kui on nälg, siis tunnen, et tegelen enesele keelamisega ja iseenda karistamisega, sest ma ei tea, kas minu poolt soovitud tulemus on saavutatav. Kui ei ole, siis mille jaoks see kõik? Kui on, siis millal see saabub?
Marianne
10.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar