57-s Alkeemias avaldatud lugu
Sellistes kohtades, kus on olemas tähelepanu jagamine-jagunemine inimeste vahel, sest seal on võimalik seda saada, kuid ka sellest ilma jääda, valib inimene vahel enese sisse vihkamise, vahel kadestamise. Ta vihkab või kadestab neid teisi, kes on tema kõrval ja saavad iseendina olles neid hea ja ilusana näitava tähelepanu osaliseks. Kui inimene vajab tähelepanu, et leida iseennast üles, siis saadava positiivse tähelepanu valgus aitab tal kasvada edasi ja katsetada iseendana elamist ja olemist. Tõstev tähelepanu annab julguse olla iseendana. Need teised, kes saavad hea tähelepanu osaliseks, on kui õnnestunud nähtavad näidised, võimalikud edukana olemas olemise viisid. See on ahvatlus ja hirm - „Tee järgi, kui oskad! Ole samasugune, siis saad sama tulemuse!”
Inimene ise alles ei oska olla tema ise ja ta ehk ei tahagi olla sellisena nagu need teised on, kuid ta ei tea veel, kuidas valida olla ja õnnestuda olles iseendana. Inimese sees on hirm, et tema ei õnnestu, sest ei saa enesele vajaminevat valgust. Teiste kõrval olles, võrdluses seistes, tunneb ta viha, et saada enesele jõudu juurde, sest ta peab olema seal, kus ta on. Ta tunneb kadedust, mis varjab valu enese kaotuse pärast – teiste olemine ei ole tema kogemus.
Tähelepanujagaja on allikas, millest inimene saab enesele vajaminevat. Inimene ei pöördu allika vastu, sest see tegu karistaks teda ennast. Inimene asub oma võimete kohaselt takistama seda, kes konkureerib temaga samas kohas, samale tähelepanule.
Inimlapse jaoks on oluline see, mis on täna, sest siin ta on, elab ja tunneb. See, mis tuleb homme, on alles kaugel ja seda ei ole veel olemas. Inimene läheb ja tõukab teist või heidab sõna teise pihta selleks, et anda enesele teadmine - ”Mina olen kaitsnud iseennast!” See ei loe, et see ei olnud teise ees ja vastu aus, ilus ega õiglane tegu. Kui inimese hinges on valu, siis ta seisab iseenda eest, sest kui mitte keegi teine ei kaitse ega hoia teda, siis ta teeb seda ise ja täpselt nii nagu tema seda oskab.
Ühe inimlapse elu teeb keeruliseks see, et ta kordab kord juba leitud lahendusi ka hiljem – oma erinevates aegades, mil ta seisab samasuguses olukorras. Tema sisse salvestunud tundest tulenev ülesanne viib ta tagasi sinna aega ja vanusesse, mil ta enese jaoks toetava lahenduse leidis. Viib tagasi sõime, lasteaeda, kooli, õdede-vendade sündimise-kasvamise aega, kasuvanamate saabumise hetke jne. Inimene oleks nagu ühe otsaga oma aja sisse kinni jäänud – tahtmata ise oma mälestusest lahti lasta, ära olnut alles hoidmas ja leitud lahendust jälle kasutamas. Inimene ei küsi endalt, miks ta nii teeb, ennast tundena kogedes ta käivitub ja reageerib.
Inimene tunneb ennast halvasti ja reageerib, et kõrvaldada võimalus võrdlemiseks. Ta ei saa vaadata teise julgust, oskust olla Mina Ise iseendana. Inimene tahab takistada teist nähtavana olemast. Ta tahab peatada teise iseendana olemise ja valib seda teha, kas hirmutades või jõuga, sest siis ei ole olemas sellist võrdlust, milles olles inimene tunneb ennast halvasti või peab kartma, et tema jääb kõrval olles tähelepanust ilma. Teist muutuma sundides saab inimene rahulikult edasi olla, sest tema jaoks on aeg veel alles. Kui teine tema kõrval saab tähelepanuvalguse osaliseks, siis selles hetkes on aeg otsa saanud - teisel on, kuid inimene jäi ilma.
Selliselt käituvat inimest kutsutakse kiusajaks. Kuid paradoks on selles, et kiusaja ei oleks alustanud, kui tema ei oleks tundnud, et temale endale tehakse liiga. Teistega ühes olles, seal, kus temale vajalikku jagatakse kõikide vahel, usub ta, et enesele vajamineva saamiseks peab ta enesele kuuluva eest võitlema. Küsimus ei ole selles, et kiusaja oleks enesele vajalikust ilma jäämas, vaid selles, et ta kord juba jäi enesele olulisel hetkel vajalikust ilma. Ta kaotab ära olnu kaotust, mis ei ole ikka veel lõppenud, sest ta ei ole seda läbi tundnud – ta väldib oma esimest tunnet ja sellepärast on ta vahetanud oma ühe tunde teise tunde vastu välja. Inimene kaitseb iseennast oma tunde tundmise eest teise tunde tundmisega. Lapsele või iseendale võib küll öelda, et kontrolli ennast ja ära käitu, kuid veel lahendamata lood on kui sügavad laukad, mis neelavad nii suure kui väikese inimese enese sisse ja inimene tunneb täiega ja reageerib ennast kaitstes Maailma sammude peale, astudes sellele vastu.
Ilma kiusajata ei oleks kiusatavat, sest nemad on ühe loo kaks poolt, kaks vastamisi seisvad inimest ja tundub võimatu leida neid ühe ja selle sama inimese seest, kuid kiusaja ja kiusatav on valusat kaotust kogenud inimese kaks eri nägu – enesele ja teistele haiget tegev kahe teraga mõõk. Huvitavalt huvitava võimaluse korral saab sellest inimesest kiusaja ja nö „headest” võimalustest ilma jäädes saab temast kiusatav. Enesele sobival hetkel võib ja saab ta vahetada kohta ning temast saab enese loo vastaspool.
See tundub uskumatuna või vastuvõetamatuna. Võib ja saab vastu vaielda, et olles tundnud kiusamist ei taha inimene teha teisele sama ja kuidas on võimalik, et tugevamast kiusjast saab korraga nõrgem ja kiusatu. Kiusatavast ei saa võimaluse olemas olemisel kiusaja enese väärtuste ja/ või iseenda kontrollimise tõttu. Kiusajast saab kiusatav, kui tema võimupositsioon kaob ja ta jääb alla. Kuid ehk ei saanudki ühest teist, kui see ei olnud selle inimese kogemus.
Kuidas näha, millisest inimlapsest võib saada (või juba on seda) kiusatav või kiusaja? Selline inimene ei tule toime teistele osaks saava tähelepanuga enese kõrval - teiste võiduga, enesele saamisega, teiste rõõmustamisega enese üle hetkel, mil inimene kaotas, sest tema jäi enesele vajaminevast tundest ilma. Sellele inimesele saab tulemus tähtsamaks, kui mäng - tema mängib, et võita ja jätab mängimata, kui ta teab ette, et temal ei ole selles lootust võita.
Võit on inimesele teadmise kinnitus, et tema saab eduka tulemuse, sest see on tema jaoks olemas, kui ta vaid astub ja teeb. Võit on tema oma, sest tema on olemas. Just selletõttu on tal keeruline olla koos teistega võrdluses-hindamises, sest seal on muutujaid palju ja tulemus teadmata. Seal ta peab tegema ka siis, kui teab ette oma kaotust. Sunnitud olemine - Mina Pean! - teeb haiget ja enese aitamiseks on vaja viha ja see kasvab teiste vastu ja pihta suunatuna.
Seni, kuni inimene tuleb enesega toime, st positiivseid ja negatiivseid kogemusi on tasakaalus või on head rohkem, ta ei astu järgmist sammu. Kuid, kui negatiivsed kogemused on valdavad, kasvab temas vajadus iseennast kaitsta. Mida ta teeb? Kohtades, kus teised on tema kõrval ja teda hinnatakse sõprade, vanemate, õpetajate poolt teistega võrreldes, valib ta enesekaitseks poole. Kui ta on üle ja tugevam, siis alustab ta kiusamist, valib välja selle, keda saab enese käitumisega muuta - takistada teist olemast või tegemast nii, et too ei saaks olla selline, milline too teine ise tahaks valida olla. Kui ta jääb alla ja ei oska sobituda hulka, siis ta eraldab ennast teistest või müüb iseennast teistele. Ta on, kuid teda nagu ei oleks või on ta kõiges ja kõikjal - see tekitab teistes ebamugavust ja nad pöörduvad temast ära või tema vastu.
Tähelepanu enesele võitmine on kui auhinna omamine, mis kuulub ühele, kuid mitte teisele ka siis, kui too seda väga endale ihkab. Teise võit ei ole inimese oma, sest tema sammud ei viinud teda selleni. Teise võitu ei saa enesele võtta, sest seda ei olnud inimesele vaja, muidu oleks see tema oma. Inimene on hoitud – tema saab selle, mis on päriselt tema oma ja temale vajalik. Kuid paradoks on selles, et hetkel, aegu tagasi, mil inimene selle mustri enesesse kirjutas, tema jäi päriselt ilma sellest, mille olemas olemine oli temale selles hetkes eluliselt oluline. Otsus, mis muutis tema Maailma, ei olnud tema tehtud. Järgnevad kaotused on selle hetke kordused.
Nii, nagu igasugused asjad saavad harjumuseks, saavad ka korduvad tundelülitused harjumuseks – inimese käitumise mustriks. Mustrid saavad igapäevaseks käitumisviisiks, nende peale kasvavad maskeerimisülikondadena teised üsna sama näolised lood. Käitumisest tulenevad teod määravad inimesele osaks saava tähelepanu + või - märgiliseks ja tema ise enam ei mäletagi, mis, miks ja millal oli algus – ta on selle unustanud, kuid ta mäletab oma kunagist otsust – temal endal tuleb iseennast kaitsta ja ta teeb seda nii nagu oskab ja saab, st kunagi ammu ära olnud ajas oskas ja uskus end saavat.
Inimeses kasvav viha või kadedus on ühe tunde (mida inimene ei suuda-oska-taha läbi tunda) vahetus teise tunde vastu (mida on vaja, et ellujääda). See on inimese abi ja tugi iseendale - iseennast kaitsev inimene on kõige leidlikum ja tugevam, sest ta kasutab kõiki endas ja endal olemas olevaid ressursse, et saavutada tuntav ja nähtav tulemus, sest muidu ta kaotab kaotatu jäädavalt – on hirm, et hirm saab tõeks.
Ajal, mil inimene tunneb, et tema on jäänud üksinda – tunneb ta, et mitte kedagi ei ole tema jaoks olemas, sest tema ise on kadunud - tema on tunne. Tunne ja inimene ei ole üks. Tunne on inimese poolt valitud võimalus, kuidas ise ennast kaitsta.
Marianne
04.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar