End hüljatuna tundva inimese valu

Miks tõuseb käsi või jalg tahtega teist inimest lüüa? Miks lendab haiget tegev sõna teise inimese pihta? Inimene on pinges, sest üks tunne on tema sees väga võimsaks kasvanud ja inimese sees on teda kõike hõlmav tahe läbi füüsilise kontakti või vaimse puudutuse ennast maandada. Ta suunab tunde mõjul kasvanud energia selle inimese pihta, kes oma sõnade või teoga teda ärritades selle tunde tema sees äratas. Inimesel on oma tunde sees nii halb olla ja ta ei suuda seda kontrollida ning selleks, et tunne enam edasi ei kasvaks tuleb teine vaikima sundida. Teha midagi nii, et teine katkestaks oma tegevuse, mille läbi on tal võim inimese tundeid kontrollida. Kui enese sees on valusalt halb olla, siis on tahe teisele haiget teha, et kui teine tunneb valu, siis on inimesel tema üle võim ja ta kontrollib taas olukorda.

Mida suurem on pinge inimese sees, seda tugevam löök ja mõjusam sõna. Inimese tegevus sünnib enne mõtet, sest vajadus on tunne enda seest välja saada. Kui tegu tuleb enne kui mõte, siis on inimene pidevas stressis olnud. Ta on kui püss, mis on alaliselt vinnas ja päästikule vajutus vallandab laengu. Teise inimese poolt tehtav oli ärritavaks faktoriks, teise tegu oligi päästikuks, mis vallandas kogunenud pinge. Kui inimese sees oleks rahu olnud, siis oleks mõte enne tegevust kohale jõudnud ja ta oleks mõistnud, mida tema tegu teisele võib tähendada ja suutnud ennast pidurdada, et oma käitumist kontrollida.

Pinge koguneb, kui inimese elus on koht, kus valitseb pidev ärritusseisund ja seepärast on tal oma elus ebamugav olla. Inimene vajab tundeid, et kaotada või varjata oma vajadust. Inimene sööb, et kustutada tunne, surub seda söögiga alla, andes endale head ja paremat, sest kui ei saa anda või ei tea seda, mille järgi on vajadus, siis annab ta endale seda, mida suudab ise anda. Inimene otsib ja vajab alateadlikult teist inimest, kes vallandaks tema sisse kogunenud pinge. Teadlikult ta väldib ohtlikke olukordi, kus ta teab ette, et ei suuda jääda rahulikuks ja ennast kontrollida. Pinge püsib, teatud viisidel on võimalik selle hulka vähendada, kuid seeme jääb ikka alles, sest enese mõistmist ja stressi allika leidmist ei toimunud.

Püsiva pinge seisundis hakkavad inimese seest esile tõusma erinevad seni lahendamata teemad, kui neid on palju, siis tundub, et inimene upub oma tunnete sisse. Universumi vingerpuss on see, et nüüd tulevad mängu ärritajad, inimese teele astuvad teised inimesed, kes suudavad oma tegevuse läbi tõsta veelgi pinget, rõhudes erinevatele tunnetele, et inimene kasvatades enda sees viha, leiaks jõudu lahendada oma teemasid. Ärritajat kohates ja tundesse astudes on inimesel enese sees halb olla, ta vaatab endast välja ärritaja poole, sest too on füüsiliselt reaalne ja seega kõrvaldatav. Tunne inimese sees on nimetu ja abstraktne – iseenda vastu ju ei astu. Inimene solvub, vihastub, ägestub ärritajate peale, sest nemad on isekad, ebaõiglased, halvad, hoolimatud jne – nad teevad oma olemas olemisega inimesele haiget. Inimene hellitab oma haiget saanud „Mina”, lohutab toiduga, uinutab meelemürkidega, kurnab end füüsiliste tegevustega – need on inimese käsutuses olevad vahendid, millega oma tundeid kontrolli all hoida, kuid need ei lahenda teemasid. Inimene süüdistab neid, kes ei toeta tema heaolu säilimist ja tal on ennast kaitsev soov vältida ärritajatega kohtumist, kuid nii pöördub ta ära abist, mis talle antakse.

Inimese tugevuse aluseks on see, et tal oleks olemas füüsiline ja vaimne lähedus nende inimestega, kellega ta on ühendatud ja seotud. Inimene on tugev, kui ta tunneb, et on iseendana hoitud, tunnustatud ja teistele vajalik. Inimesele on tähtis tunda end tervikuna, mitte osadena. Need, inimese enese jaoks üliolulised osad, mida temas näha ei taheta või teised ei vaja, peidetakse varju, pannakse enese sisse sügavale peitu, hoitakse endale, kuid nii suureneb vahe ja rahulolematus iseenda ja Maailmaga. Armastuse keelt, mida inimene tunneb ja kuuleb, sellises suhtes ei räägita ja sellest, mis seal olemas on temale ei piisa, sest tema ei taju armastust. Inimene tunneb ennast hüljatuna, kui temast pöördutakse ära hetkel, kui ta vajab lähedase toetust, mida ta tajub läbi mõistmise, vaimse ja füüsilise toe – see on tema jaoks armastuse väljendus, keel, mida ta mõistab.

Kui inimese füüsiline või vaimne turvatunne ei ole kindel, siis kasvab temas rahulolematus, sest üks tema jaoks ülioluline tunne on riivatud ja see loob vajaduse, mis on täitmata. Inimene on haavatav, sest ei suuda lahendada algset teemat, seega soovib ta omada kontrolli oma elu nende osade üle, kus ta saab maandatud, mille läbi leiab ta rahu enda sees. Mida suuremaks muutub rahulolematus, seda enam tunneb inimene vajadust kontrollida ja soovi korral muuta neid kohti oma elus, mille muutmine on talle vajalik ja jõukohane - see annab teadmise ja kindluse, et ta omab kontrolli oma elu üle. Kuid nüüd kohtub ta ärritajatega, kes loovad oma olemas olemisega takistusi, segavad tal rahu taastamist ja  omal moel elamist, nii inimene ärritubki, käivitub taas. Pole rahu ega stabiilsust, inimene leiab küll hetked, kus suudab olla rahus, kuid neist ei piisa, et rahulikuks jääda, sest lahendust ei ole veel leidnud.

"Vaata oma elu eemalt, kus on seal koht, mis on Sinule oluline ja vajalik, kuid mis justkui sõltub kellestki teisest. Koht, kus Sa tundud endale üksi ja abituna. Koht, kus Sinu heaolu tundub tulevat läbi teise, on tema määrata ja teha. Koht, mis on Sinule olemas olemiseks vajalik, kuid Sinu väljendatud soov selle koha turvalisena hoidmiseks ei leia mõistmist ega toetust. Sinust keeratakse ära, soovi eirates jäetakse Sind tähelepanuta ja üksi. Sinu turvatunne hajub, sest arvad end olevat teisest sõltuv, aga tema hülgas Sind. Sul on valus ja Sinu sees on tunne. Anna äratatud tundele nimi, tema sisse vaadates leiad põhjuse ja mõistad ennast."

Inimesele on oluline, et tema vajadused, mis sünnivad ühises elus on teiste poolt mõistetud, tehakse koostööd lahenduste otsimisel, on vabatahtlik andmine, soov jagada enda elu ja saada osa teise elust, et tervikuna olles tervik moodustada. Armastuse keel on teadmine, et inimene saab oma suhetes selle, mida tal on iseendana olemas olemiseks vaja.

Marianne

Soomemaal

27.08.2018.a