„Kõrgete
nõgeste keskele heidetud laps seisis üksi ja alasti. Temas kasvas
teadmine, et iga järgnev samm toob kaasa uued kõrvetused, sest juba
olemas olevad kihelesid väljakannatamatult. Tal tuli astuda need
sammud ja võtta vastu kõik valusad puudutused. Kui ta lõpuks välja
jõudis, tundis ta läbi valu häbi ja tajus põlgust, et ta üldse
iseendana olemas on. Teda taheti uuesti ära kaotada, sest temaga ei
osatud mitte midagi peale hakata. Kuid ta ei kadunud ära, ta kaotas
ennast, suhtest välja arvates, ise ära.”
Hülgamine
tähendab, et inimene jäeti üksi st, et tal on justkui õigus
ollagi üksi - „Kui mind ei taheta, siis mina ka ei taha!” -
seega on ta olude ohver. Hülgamistunne annab põhjuse end
väljaarvata suhtest, kuhu mingil põhjusel kuuluda ei taheta, aga
lahkuda ega lahti öelda ei saada. Kohas, kus lapsel oli halb olla,
võttis ta teiste käitumisele järgnenud iseenda reaktsiooniga
endale ohvri rolli – „Teie mind ei tahtnud, nüüd on mul õigus
teile selg keerata.” Kas tegelikult sooviski laps üksi olla ja
teiste tegu vabastas teda?
Suhtes,
kus kerkis esile hülgamine oli midagi, mis oli lapse jaoks kohustus
ja läbi selle koorem, mida ta ei jaksanud kanda. Kui ta oli
hüljatud, siis ta ei pidanud seda enam kandma, sest enam ei tulnud
vastutada teiste inimeste heaolu eest. See oli olnud lapsele liiga
raske koorem, mille kandmise jaoks tal polnud jõudu, oskusi või
võimalusi ja ta ei teadnud, kuidas ise ennast aidata.
Üksinduse
kurbus on haletsus, mis oli ainus lohutus, mida laps ise suutis
endale anda. Kui hingel või kehal on valus, siis lohutades puhutakse
peale, silituse puudutus viib valu, armastus kandub ühelt inimeselt
teisele - „Ma hoolin Sinust, mõistan Sinu valu suurust!” Suhtes,
kus laps oli pidanud olema täiskasvanust tugevam, olid rollid
vahetunud, sest laps, kes vajas kasvamisel hoidmist ja tuge, pidi
vastutama täiskasvanu eest. Sellises suhtes pidi ta seisma
tugevamana, kui ta valmis oli, sest pidi võtma endale kohustused ja
rolli, mis ei olnud tema omad, kuhu ta andis iseenda arvelt ning ta
ei saanud sealt seda, mida tal endal vaja läks. Haletsus oli tema
viis ennast lohutada. Hülgamine andis õiguse vabadusele, lahti
öelda sellest, mis oli elule koormaks.
Ajal,
mis lapse elu muutvad otsuses tulid läbi teiste, vajas ta
täiskasvanute tuge, toetust ja mõistmist, ootas füüsilist
puudutust, et tunda hellust ja lohutust, kuid ta jäi neist ilma.
Tema sees oli valu ja trots - „Kui mind oleks armastatud, siis
poleks minuga nii tehtud, sellist elu minule valitud ega sellisesse
olukorda asetatud, kus ma pidin keerulisi tundeid tundes üksi
seisma. Te hülgasite mind, mina olen hüljatud ja te ei saa mulle
enam haiget teha, sest seisan teist eraldi – üksinda – ja nii
suudan ma tagada endale turvatunde, mis koos teiega olles minu elust
puudus. Mina ise hoolitsen enda eest, lohutan ja hoian. Ma tean, et
te nägite ja saite aru, et minul oli keeruline hetk oma elus, kuid
te läksite vaikides mööda, mis iganes põhjusel ei olnud te valmis
ega võimelised mind lohutades hoidma.”
Laps
vajas hülgamistunnet, sest nii ei jäänud ta seisma ega ootama, et
teised tuleksid ja annaksid selle, mida ta vajas, vaid ta tegutses
õigusega iseenda heaolu nimel. Hüljatuna seistes vastutas laps
ainult iseenda eest, hoidis sisemist ressurssi endale, et anda ise, endale vajaminev vajalikul hetkel ja kaitsta end teiste käitumise
eest, mida ta tajus hoolimatusena enese suhtes.
Seega,
kui täiskasvanud inimene, kes peaks tagama lapse heaolu ei suuda
seda mingil põhjusel teha, siis võtab laps iseenda eest vastutuse
enese peale ja selle jaoks on tal vaja üksi seista, järelikult peab
ta olema hüljatud. Ometi jääb laps alati ihalema reaalselt olemas
oleva teise inimese poolset hoidmist ja lohutamist, sest ta soovib
olla laps, mitte täiskasvanu ja see ongi see koht, mis kasvatab tema
sees pinget isegi siis, kui ta ise on juba täiskasvanu, kelle sees
on hüljatud sisemine laps. Laps võib enese jaoks väga palju suuta
teha, kuid ta ei ole võimeline andma endale sellist armastust, mida
ta kogeb läbi teise inimese antava füüsilise ja vaimse puudutuse –
armastust läbi tajumise: „Ma mõistan Sind, hoolimata kõigest
oled Sa oluline ja ma seisan Sinuga koos. Hoian Sul käest, toetan ja
ootan seni, kuni Sa üksinda endas või Maailmas käid ning olen Sinu
jaoks alati olemas just sel hetkel, kui Sina mind vajad, sest ma
ARMASTAN SIND!”
Marianne
Soomemaal
28.08.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar