teisipäev, 28. august 2018

Nõgeste keskele heidetud alasti laps vajas enese lohutamiseks hülgamistunnet





Kõrgete nõgeste keskele heidetud laps seisis üksi ja alasti. Temas kasvas teadmine, et iga järgnev samm toob kaasa uued kõrvetused, sest juba olemas olevad kihelesid väljakannatamatult. Tal tuli astuda need sammud ja võtta vastu kõik valusad puudutused. Kui ta lõpuks välja jõudis, tundis ta läbi valu häbi ja tajus põlgust, et ta üldse iseendana olemas on. Teda taheti uuesti ära kaotada, sest temaga ei osatud mitte midagi peale hakata. Kuid ta ei kadunud ära, ta kaotas ennast, suhtest välja arvates, ise ära.”

Hülgamine tähendab, et inimene jäeti üksi st, et tal on justkui õigus ollagi üksi - „Kui mind ei taheta, siis mina ka ei taha!” - seega on ta olude ohver. Hülgamistunne annab põhjuse end väljaarvata suhtest, kuhu mingil põhjusel kuuluda ei taheta, aga lahkuda ega lahti öelda ei saada. Kohas, kus lapsel oli halb olla, võttis ta teiste käitumisele järgnenud iseenda reaktsiooniga endale ohvri rolli – „Teie mind ei tahtnud, nüüd on mul õigus teile selg keerata.” Kas tegelikult sooviski laps üksi olla ja teiste tegu vabastas teda?

Suhtes, kus kerkis esile hülgamine oli midagi, mis oli lapse jaoks kohustus ja läbi selle koorem, mida ta ei jaksanud kanda. Kui ta oli hüljatud, siis ta ei pidanud seda enam kandma, sest enam ei tulnud vastutada teiste inimeste heaolu eest. See oli olnud lapsele liiga raske koorem, mille kandmise jaoks tal polnud jõudu, oskusi või võimalusi ja ta ei teadnud, kuidas ise ennast aidata.

Üksinduse kurbus on haletsus, mis oli ainus lohutus, mida laps ise suutis endale anda. Kui hingel või kehal on valus, siis lohutades puhutakse peale, silituse puudutus viib valu, armastus kandub ühelt inimeselt teisele - „Ma hoolin Sinust, mõistan Sinu valu suurust!” Suhtes, kus laps oli pidanud olema täiskasvanust tugevam, olid rollid vahetunud, sest laps, kes vajas kasvamisel hoidmist ja tuge, pidi vastutama täiskasvanu eest. Sellises suhtes pidi ta seisma tugevamana, kui ta valmis oli, sest pidi võtma endale kohustused ja rolli, mis ei olnud tema omad, kuhu ta andis iseenda arvelt ning ta ei saanud sealt seda, mida tal endal vaja läks. Haletsus oli tema viis ennast lohutada. Hülgamine andis õiguse vabadusele, lahti öelda sellest, mis oli elule koormaks.

Ajal, mis lapse elu muutvad otsuses tulid läbi teiste, vajas ta täiskasvanute tuge, toetust ja mõistmist, ootas füüsilist puudutust, et tunda hellust ja lohutust, kuid ta jäi neist ilma. Tema sees oli valu ja trots - „Kui mind oleks armastatud, siis poleks minuga nii tehtud, sellist elu minule valitud ega sellisesse olukorda asetatud, kus ma pidin keerulisi tundeid tundes üksi seisma. Te hülgasite mind, mina olen hüljatud ja te ei saa mulle enam haiget teha, sest seisan teist eraldi – üksinda – ja nii suudan ma tagada endale turvatunde, mis koos teiega olles minu elust puudus. Mina ise hoolitsen enda eest, lohutan ja hoian. Ma tean, et te nägite ja saite aru, et minul oli keeruline hetk oma elus, kuid te läksite vaikides mööda, mis iganes põhjusel ei olnud te valmis ega võimelised mind lohutades hoidma.”

Laps vajas hülgamistunnet, sest nii ei jäänud ta seisma ega ootama, et teised tuleksid ja annaksid selle, mida ta vajas, vaid ta tegutses õigusega iseenda heaolu nimel. Hüljatuna seistes vastutas laps ainult iseenda eest, hoidis sisemist ressurssi endale, et anda ise, endale vajaminev vajalikul hetkel ja kaitsta end teiste käitumise eest, mida ta tajus hoolimatusena enese suhtes.

Seega, kui täiskasvanud inimene, kes peaks tagama lapse heaolu ei suuda seda mingil põhjusel teha, siis võtab laps iseenda eest vastutuse enese peale ja selle jaoks on tal vaja üksi seista, järelikult peab ta olema hüljatud. Ometi jääb laps alati ihalema reaalselt olemas oleva teise inimese poolset hoidmist ja lohutamist, sest ta soovib olla laps, mitte täiskasvanu ja see ongi see koht, mis kasvatab tema sees pinget isegi siis, kui ta ise on juba täiskasvanu, kelle sees on hüljatud sisemine laps. Laps võib enese jaoks väga palju suuta teha, kuid ta ei ole võimeline andma endale sellist armastust, mida ta kogeb läbi teise inimese antava füüsilise ja vaimse puudutuse – armastust läbi tajumise: „Ma mõistan Sind, hoolimata kõigest oled Sa oluline ja ma seisan Sinuga koos. Hoian Sul käest, toetan ja ootan seni, kuni Sa üksinda endas või Maailmas käid ning olen Sinu jaoks alati olemas just sel hetkel, kui Sina mind vajad, sest ma ARMASTAN SIND!”


Marianne


Soomemaal
28.08.2018.a



Kommentaare ei ole: