Lugu, mis jäi vahele
Täna mina ei armasta Sind – inimene!
Täna mina ei armasta Sind,
sest Sina oled olemas, kuid vaikid.
Oled olemas, kuid eirad
või lased lendu sõnu,
mis ei ole põhjendus.
„On olnud, alati on olnud,
eelnevad on ellujäänud.”
Kiusatu tunneb, elab ja on.
Tema elu ei kao
ega muutu olematuks,
vaid muudab iseennast tundetuks,
tuimaks selle jaoks,
et tema suudaks minna ja olla seal,
kus tema on kiusatu.
Pilkudes, sõnades, kõlab väide -
"Sina ise oled SÜÜDI!"
Kiusatu olevat ise teinud
ja ise olnud -
andnud ise põhjust
ja seega on alust.
Järelikult on tema ise
enesega toimuva ees süüdi.
Kuidas kaitsta ennast
nende inimeste eest,
kes kutsuvalt ütlevad -
„Tule, meie aitame!
Tule, meie kaitseme!”
Kuid minnes
ja ära rääkides,
mis oli ja kuidas oli,
et too tegi või teine ütles
ja siis saadi haiget,
sest enese sees või pihta tunti -
enese kaitseks ära kaevatakse,
et ise ei tulnud toime,
ise ei osanud olla
ega midagi muuta -
iseendast ei piisanud,
et ise ennast hoida.
Siis tullakse kokku,
kuulatakse ära,
noomitakse ja vabandatakse
ning minnakse laiali -
järgmise korrani.
Kui kaua käib see tants,
edasi-tagasi,
pihta ja vastu -
hups kogematta.
Kas kiusaja kunagi tüdineb,
kiusatu piisavalt vastuhakkab,
uus objekt leitakse
või ei lõppegi ...
Läheb aasta ja teinegi veel,
päevad on pikad -
tuleb olla ja õppida seal,
kus peab olema -
inimest Inimeseks
kasvatavas tehases.
Laps väljast kasvab suureks
ja pealtnäha tundub ta korras,
kuid seest on inimene katki,
sest jäänud on haavad ja armid,
sellest kuldsest õppimise ajast.
Kaasas käivad inimeste sõnad,
mis muutust lubades
ei suutnud muuta
tegelikult mitte midagi.
Tule, õpi olema sellisena
nagu ise oled! -
kuid seda aeg ei jää
või on liiga vähe -
tegeletakse enesekaitsmisega
ja enese teiseks muutmisega.
See on sõda, kus on lahingud,
on rünnakud ja kaitsetaktika -
tugevam jääb ellu
ja kõnnib läbi,
kuid maksab iseenda valuga
oma valusa elu eest hinna.
Täna mina armastan Sind – Inimene!
Täna mina armastan Sind,
sest Sina hoolid ja tõsiselt soovid,
sest iseennast Sina mäletad
või vaatad ja näed oma last,
kui mitte millestki pole olnud abi,
on kaotamas usku inimestesse.
Sina ei vaiki ega mööda vaata,
ei aita kaasa, et varjata ja ära peita,
elavat lugu olematuna ei lase paista -
Sina kasutad sõnu ja ütled välja.
Kui ka hääl või põlv väriseb
Sina seisad pea püsti ja oled,
oled olemas katkise inimese jaoks.
Oled teise Inimese poole peal
ja seisad kõrval,
et tema päriselt näeks -
tema ei ole jäetud üksi -
see, mida tema tunneb, sest kogeb,
on päriselt olemas
ja sellega tuleb tuleb tegeleda nii,
et seda ei oleks enam päriselt olemas.
Marianne
27.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar