Minu tee on kogemuste tee - mõistes iseennast kirjutan oma kogemustest lood. Kui ma ei näe iseendas, siis tuleb ja seisab keegi minu kõrvale ning puudutab vastu või räägib oma loo ja ma näen ning tunnen endas. Kui ma ka siis ei taha iseendasse astuda või lugu mõista, siis kestab-toimub segadus minu elus seni, kuni ma võtan iseennast vastu ja avanen. Jätkates kiusamise lugu astusin sammu edasi.
Kiusaja ja kiusatav on valusat kaotust kogenud inimese kaks eri nägu – kahe teraga mõõk. Huvitavalt huvitava võimaluse korral saab sellest inimesest kiusaja ja nö „headest” võimalustest ilma jäädes saab temast kiusatav. Enesele sobival hetkel võib ja saab ta vahetada kohta ning temast võib saada enese loo vastaspool.
See tundub uskumatu või vastuvõetamatu, kuid see on nii – mina, kiusatu, vaatasin ausalt iseendasse. Võib ja saab vastu vaielda, et olles tundnud kiusamist ei taha inimene teha teisele sama ja kuidas on võimalik, et tugevamast kiusjast saab korraga nõrgem ja kiusatu. On, vaata Maailma sees ringi ja see kõik on selle sees olemas. Kiusatavast ei saa võimaluse olemas olemisel kiusaja enese väärtuste ja/ või iseenda kontrollimise tõttu. Kiusajast saab kiusatav, kui tema võimupositsioon kaob ja ta jääb alla. Kuid ehk ei saanudki ühest teist, kui see ei olnud tema kogemus.
Kuidas näha, millisest inimlapsest võib saada (või juba on seda) kiusatav või kiusaja? Selline inimene ei tule toime, enese kõrval, teistele osaks saava tähelepanuga - teiste võiduga, enesele saamisega, teiste rõõmustamisega enese üle hetkel, mil inimene kaotas, sest tema jäi sellest tundest ilma. Sellele lapsele saab tulemus tähtsamaks, kui mäng – tema mängib, et võita ning jätab mängimata, kui ta teab ette, et temal ei ole selles lootust võita.
Võit on lapsele teadmise kinnitus, et tema saab eduka tulemuse, sest see on tema jaoks olemas, kui ta vaid astub ja teeb. Võit on tema oma, sest tema on olemas. Just selletõttu on tal keeruline olla koos teistega võrdluses-hindamises, sest seal on muutujaid palju ja tulemus teadmata. Seal ta peab tegema ka siis, kui teab ette oma kaotust. Sunnitud olemine - Mina Pean! - teeb haiget ja enese aitamiseks on vaja viha ja see kasvab teiste pihta suunatuna.
Seni, kuni inimene tuleb enesega toime st positiivseid ja negatiivseid kogemusi on tasakaalus või on head rohkem, ta ei astu järgmist sammu. Kuid, kui negatiivsed kogemused on valdavad, kasvab temas vajadus iseennast kaitsta. Mida ta teeb? Kohtades, kus teised on tema kõrval ja teda hinnatakse sõprade, vanemate, õpetajate poolt teistega võrreldes, valib ta enesekaitseks poole. Kui ta on üle ja tugevam, siis alustab ta kiusamist, valib välja selle, keda saab enese käitumisega muuta – takistab teist olemast või tegemast – teine ei saa olla selline, milline too ise tahaks valida olla. Kui ta jääb alla ja ei oska sobituda hulka, siis ta eraldab ennast või müüb iseennast. Ta on, kuid teda nagu ei oleks või on ta kõiges ja kõikjal - see tekitab teistes ebamugavust ja nad pöörduvad temast ära või tema vastu.
Võit on kui jalgratas, mis kuulub ühele, kuid mitte teisele ka siis, kui too seda väga endale ihkab. Teise võit ei olnud lapse oma, sest tema sammud ei viinud teda selleni. Teise võitu ei saa enesele võtta, sest seda ei olnud lapsele vaja, muidu oleks see tema oma. Laps on hoitud – tema saab selle, mis on tema oma ja päriselt temale vajalik. Paradoks on selles, et hetkel, aegu tagasi, mil laps selle mustri enesesse kirjutas, tema jäi päriselt ilma sellest, mille olemas olemine oli temale selles hetkes eluliselt oluline. Otsus, mis muutis tema Maailma, ei olnud tema enda tehtud. Järgnevad kaotused on selle hetke kordused.
Kuidas aidata ja toetada? Valida hetk, kui on olnud. Laps on tundnud endas ebaõiglust - tema kaotas, kui teine võitis. Olla kohal, kõrval, luua hoidev ruum, milles lubada tal oma tundeid tunda. Kui tunded on lahtunud, siis rääkida ja kuulata.
Selleks, et aidata, tuleb olla väikese või suure inimlapse kõrval ja öelda välja, et temal on õigus tunda KÕIKI oma tundeid, mida ta tunneb ja öelda, et kõik see, mida ja kuidas ta tunneb, on okey - tema võib tunda ja see ei muuda teda halvemaks ega inetumaks. Võib küsida, kas ta tahab, midagi võitjale öelda. Kas temas on sõnad, mida ta ei ole julgenud-osanud välja öelda. Kui sõnad tulevad sügavalt, siis need avavad tee tagasi, inimlapse valuni, mille tundmise eest inimene iseennast kaitseb. Viha ja kadedus on ühe tunde (mida ta ei suuda-oska läbi tunda) vahetus teise tunde vastu (mida on vaja, et ellujääda). See on inimese abi ja tugi iseendale - ise ennast kaitsev inimene on kõige leidlikum ja tugevam, sest ta kasutab kõiki endas ja endal olemas olevaid ressursse, et saavutada tuntav ja nähtav tulemus, sest muidu ta kaotab kaotatu jäädavalt - hirm, et hirm saab tõeks. Inimese sees on sellest ammuses hetkes sündinud otsus – mitte kedagi teist ei ole olemas, Mina Ise pean iseennast kaitsma – ja ta teeb seda.
Tunnet tundes, seda endast vabastades, võtta vastu teadmine - „Minul ei ole vaja ennast kaitsta – mina olen hoitud.” On teadmine, et kui tulebki päriselt uus hetk, milles on soov iseennast kaitsta, siis saab valida teha seda selle teadlikkusega, mis on nüüd olemas, mitte korrata ära olnud aja kordust, vaid valida teadlikult olevas hetkes töötav lahendus.
Ajal, mil inimene tunneb, et tema on jäänud üksinda – tunneb ta, et mitte kedagi ei ole tema jaoks olemas – tema ise on kadunud, tema on tunne. Sina saad olla inimese jaoks olemas, sest Sina oled olemas. Ütle inimesele - „Mina näen Sind ja tunnet Sinus – te ei ole üks. Sinu tunne on Sinu poolt valitud võimalus ise ennast kaitsta!”
Marianne
02.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar