Usume, et osake Valgusest saame olla, kui oleme selle sees ja me oleme leidnud enesele lahenduse, kuidas seda saavutada – selle jaoks tuleb saada tähelepanu osaliseks. Kuid välise tähelepanu ees olles oleme selle KÄES – me ei ole vabad, sest meie ei kontrolli Maailma tähelepanu.
Valgus peaks olema see, mida see meie eneste poolt antud tähenduses tähendab. Kui seda sellisena ei ole, siis me ei usu selle olemas olemisse, sest me ei tea teisi võimalusi ja seega meie ei NÄE Valgust. Pimeda uskumise, et on või ei ole, saab võtta või kaotada. On küsimus – Kuidas teada, kui me ei tunne, et oleme?
Inimesena oleme energia, mille üks väljendusviis on meie tunded. Me ei näe neid, vaid tunneme ja seega usume oma tunded reaalsed olevat. Tunded on värvid, mis värvivad energia. Energia on valgus. Meie oleme Valguse sees, sest Valgus on meie sees – meie oleme Valgus. Oma tunnetes tormeldes, kui püüame pinnale jääda, unustame selle ära – saadav tähelepanu on võimalus hoida valgus enesel ja tunda, et oleme sellest osa. Kuid see ei ole see osa, millest oleme osa – need on meie eneste tunded, mis keeravad valgusevooge meie peale või ära.
Otsime lahendust, kuidas panna olemas olevad tükid kokku ja moodustada sõna selleks, et näha. Otsime tähendust oma olemas olemisele – ELU – oma elu elamisele. Elu ON Valgus, kuid meie ise ei näe seda sellisena, sest anname oma elu elamisele, vastavalt oma tunnetele ja kogetud puudutustele, erinevaid tähendusi – nimetame kogemise raskuseks või kerguseks. Oma elu elamine on tunnetega ühes olles iseenda elu kui kogemuse kogemustena kogemine. See on iseenda tundmaõppimine. Elu ei ole valu, vaid oma elu, kui kogemuse kogemine Valguse valgusel. Elu on tee Aja sees. Elu ei ole karistus, vaid võimalus.
Marianne
12.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar