Seal, kus võetakse mõõtu ja pannakse proovile, seal, kus saab võrrelda ja panna pingeritta, seal, kus ühe tulemus on parem, üle ja eespool, kui teis(t)e oma, valitakse, nimetatakse ja kuulutatakse välja võitja. Võit kuulub ja saab kuuluda ühele, sest isegi võidumeeskondadele antakse lisaks kaelariputatavatele medalitele ainult üks karikas kamba peale ja ajaloomälus jääb võitjana meelde meeskond – ei üksikisikud.
Kogedes mängule järgnevat tulemust on ühe inimese jaoks olemas võidurõõm ja tähelepanu, teisele jääb kaotusevalu ja tühjus – tema resultaat ei toonud võitu väärivat tulemust. Mõlemad küll olid, kuid ühel on, sest tema oli. Teisel ei ole, sest tema oli, kuid see ei olnud selline olemine. Kaotaja tunneb valu, sest tema küll ON, kuid sellest ei piisanud, et olla.
„Tule, tunne rõõmu võitja üle ja temaga koos, sest võitja oli nii tubli, tugev, osav, vapper jne!” Kuidas seda kuulda on? Kaotajale öeldakse, et tule ja tunne teise inimese tunnet, kuid kaotajal on oma tunne olemas – temas on kaotusevalu ja tema tegeleb oma tunde tundmisega. Kutse rõõmustada teise võidu üle on käsk lõpetada iseenda tunde tundmine. See kannab sõnumit, et teise inimese tunne on tähtsam, sest see on ilusam, magusam ja tõstev.
Kuidas kaotada ära oma tunne, kui see on tuntavalt olemas? Kaotaja õpib, et temas oleva tunde jaoks ei ole kellelgi aega ega toetavat tähelepanu ja ta katab oma tunde enesele jõudu andvate tunnetega – Viha ja Kadedus selle teise pihta, kes võtab temale kuuluva endale. Kaotajale on vaja võitu, sest siis saab ta kõigile, tähelepanuvalguse käes, näidata, et võit kuulub temale – see on tema oma, sest tema ON. Kaotajas on hirm, et tema ei võida, sest tema on tema. Mina ei ole - lausest saab – Minul ei ole. Võidust saab eesmärk ja selle kaotusest saab sõnum – Minul ei ole!
Öeldakse, et kaotaja ei tunne, sest temal puudub empaatia – teise tunnetega samastumise võime. Miks peaks empaatiliseks nimetama inimest, kes, varjates oma tunnet, näiliselt teise üle rõõmustab või nimetada inimese olemist-käitumist puuduvaks empaatiaks, kui ta ei suuda seda teha? Miks ei näidata, et võitjal puudub empaatia, kui too ei võta osa selle kaotusest, kellega võrdluses tema sai võimaluse võita ja särada? Väärtustatakse võitu ja tähistatakse võitmist, sest see on avalik rõõm ja annab osa saades võimaluse särada ka teistel. Valust ei märka keegi osa saada – seda ei nähta viha all ega kadeduse taga.
Kaotaja ja võitja sees on nende omad tunded, kuid avalikult ei ole nende tundmine võrdne. Ilus ja hea on kui kõigile, sest kõik tahaksid olla sellega seotud ja tähelepanuvalguse osaliseks saada. Kaotaja valu jääb temale seljakeeranud inimeste jaoks nähtamatuks. Kui kaotaja tunneb liiga silmatorkavalt, siis öeldakse „Tule toime! Saa üle! Lõpeta ära! Ise olid vilets ja tegid vigu! Homme on ka päev! Tee järgmine kord paremini!”
Andke inimesele aega tunda. Olge kohal ja olemas ajal, mil teine tunneb oma valu. Olge olemas ajal, mil inimene tunneb iseendas iseenda tunnet. Toetage teda olemast julge ja tundma oma tunnet, et see ei jääks enesesse sisse ja ei teeks ka läbi aegade valu ega katki.
Marianne
18.11.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar