Eile arvasin, et olen teatud moel pannud punkti Meie loole. Olen kõndinud ja kirjutanud, läbi kõndinud. Tänane hommik näitas, et lugu läks alles edasi. Valisin jooga saateks juurtšakra loo – no, et nii möödunud aja lõpetamiseks, kuid siis tundsin, kuidas tee kutsus, kuid ma ei tahtnud minna. Mina ei tahtnud tagasi kõndima minna. Kuid võtsin pliiatsi ja alustasin kirjutamist, läksin ja kogesin – avanesin iseendale. Taas olin keeranud vindi peale ja hämanud ise iseendale.
Minu sees oli endiselt alles teadmine – Meie sees olles on tehte 1+1 (+1 ... jne) vastuseks 1 – ühe nimetaja järgi ühes olles on vastus 1 = Mina. Kui Meie sees olles ollakse ühes üks, siis see üks ollakse Mina ja kui minu Minal ei ole Meie sees hea olla, siis mina ei taha olla see ühine üks, vaid vajan nähtavalt enese poolt tõmmatud piiri taha astumist, sest siis ei ole mina liidetav tehe. Minus oli endiselt pahameel nende vastu, kes ei ole tahtnud olla minuga nähtavalt koos selleks, et luua ühine Meie või minu enese poolt loodud Meie sees olles ei ole minu Mina hoidnud.
Minu sees elas uskumus, et kui näen käeulatuses või puutun kokku sellise inimesega, kellega ühes olemine tähendaks vajalikul hetkel vajalikku turvalisust, tuge ja edu, siis pidin suutma luua temaga ühise Meie. Kuid, kui see ei õnnestunud, siis olin enese sees pahur ja tahtsin näha seda inimest halva, inetu ja ebaõnnestununa, et õigustada iseennast – miks mina ise ei taha selle teisega ühes olla – mina ei tahtnud, sest mina ise ei saanud. Mina ise ei tahtnud näha teist peopesale võetuna, sest siis oleks võinud olla võimalus - teine meeldiks minule ja minul ei oleks kohta, kus enese jaoks vajaminevat viha kasvatada.
Puutudes, päris elus või ainult enese mõtetes, kokku selle inimesega, kellega olin loonud ühise Meie, lugesin üles nn Meie ühised mälestused - kohad, kus puutusime kokku ja need kohad, kus minust oli kasu olnud, sest olin hea ja vajalik olnud. Tahtsin, et teine näeks seda, mida mina nägin - see oli minu sõnatu palve - Vali mind ja loo Meie – anna minu Minale kodu. Anna mulle turvatunne, et mina ei peaks enese jaoks keerulisel hetkel üksi seisma. Uskumine, et kui teine on Meie sees olles Mina, siis ta ei jäta mind üksinda. See oli uskumus, et kui mina suudan luua Meie, siis mina ei jää enesele abi vajamise hetkel hätta ega eraldi.
Minu sees oli sundus ära tõestada – mina pean seisma eraldi ja üksinda, sest mina pean tõestama Mina Ise saan ja suudan. Astusin pika sammu ajas tagasi ... Mina seisin eraldi ja üksi, kuid ei teadnud, kuidas olla – oli külm ja pime. Minu ümber ei olnud turvalist kaitset. Puudutasin tühjust ja avarust, teise südamelöökide tukse oli kadunud. Oli nii nagu ei oleks mitte kedagi teist olemas. Oli lõplik vaikus tühjuse sees.
Eraldi olemine ja üksinda seismine oli Meie seest välja jätmine – Mina Ise olemine oli karistus. Mina ise karistasin ise ennast – astusin eraldi, kuid tahtsin tagasi. Kui Mina ise ei oleks ära tulnud (sündinud), siis oleksin endiselt Meie sees olemas. Minu enese otsus karistas mind ennast – seega pidin olema Mina Ise, pidin suutma olla enese jaoks enese pärast – teist võimalust ei olnud. Minu enese soov - emast eraldi seista - oli korraga täide läinud.
Selleks, et pääseda vabaks Mina Ise edasisest tõestamisest ja enese tagant sundimisest, vajasin Meie-sid. Minu sees oli sisemine vajadus hoida Meie-d alles – kuid mina ise lõhkusin jätkuvalt Meie-d ära, sest nende sees oli halb olla, seal olemine tegi haiget või ma ei näinud neil mõtet olevat, kui need ei olnud suunatud minu Mina hoidmisele, vaid teine inimene hoidis ennast minust nähtavalt eraldi. Kuid selle tunde lahtudes, mida kasutasin Meie lõhkumise sooritamiseks, tahtsin tagasi, et olla ikkagi Meie, kuid ma ei saanud, sest minu enese otsus oli lõpetanud nähtava Meie ära – olin löönud pauguga ukse kinni, see oli seljataha jättes korraga minu nina ees ja mina ise ei saanud seda lahti, sest uskusin, et mind jäeti välja ja eraldi.
Mina ise tõmbasin ise enese ette seina, et mina ise ei pääseks sisse tagasi. Oli suur ja oli väike mina – mina ja minu Mina – mina ja minu Tunne. Mina ei osanud eraldi olles koos olla ega koos olles eraldi olla – oli mina, Mina ja Meie. Pidin nägema Meie tõestust, kõigile nähtavat koos olemist, siis alles tundsin enese sees – tõestus on päriselt olemas. Nähtav tõend oli teise inimese avalik sõnum, sest muidu ma ei saanud teada, kuidas ja mida teine tegelikult mõtleb ja tunneb. Seda nähtavat tõestamist vajasin ja otsisin ka nende Meie-de sees olles, mis sündisid ainult minu kujutlustes.
Uskumine – kui on Meie, siis ei ole kahte eraldi seisvat mina, kui on Meie, siis on ühine tervik ja teine ei lähe ettehoiatamata minu juurest ära – ilma ettehoiatamata ma ei tea olla valmis selleks, et nüüd jäängi üksi ja pean ise enda eest hoolitsema ja vastutama. Ennast turvaliselt tundes olin sirutanud käe või pööranud ringi ja tegelikkuses olin väljas, eraldi ja üksinda. Oli olnud minu Meie tähenduse salvestamise hetk – uskumus oli juhend, kuidas Meie luues, pidin saavutama kindla turvatunde, et vältida juhtunu kordumist.
Olin keeranud loo peegelpilti – mitte mina ei olnud astunud eraldi st ei sündinud, vaid teine oli läinud minu ümbert ära nii, et mina jäin üksinda Maailma. See teine tegi ülekohut ja seega olin mina ohver. Vajasin teise vastu viha, et suuta oma hirmu sees üksinda olla ja tõestada Mina Ise olemist. Vajasin viha nii pikaks ajaks, et suudaksin olla Mina Ise seni kaua, kuni teine tuleb tagasi – oli lootus, et üks kord ta tuleb tagasi.
Enese sees hirmu kogedes vajasin enese turvatunde tagamiseks st enese tunde kustutamiseks, Meie-sid. Kui teisest sai Meie sees olles oht minu Minale, siis enese alalhoidmiseks vajasin eraldi olemise vabadust – oma tunnete vältimiseks lõhkusin Meie-d. Muster kordus, et kogeda, kas olen mõistnud – kas olen õppinud- enesena olemise ja enese elu ees hirmu tundes kasutasin ammust lahendust – luua või otsida üles õige Meie – oma tundega toime tulemata viskasin, ära joostes, Meie maha – iseenda eest ära joosta ei saa, iseenese elu elamisest vabaks ei lasta – võtan vastu oma elu ja maksan selle eest selle hinna, mis see maksab minule.
Kujutlen punase tule enese sisse. See tuli soojendab, sulatab, avab ja põletab juureaja uskumused – need lahendused olid ära, see aeg oli ära – sünnin ja mina ise võtan iseennast iseendana vastu.
Marianne
15.09.2020.a
SEOTUD LOOD
Lihtne matemaatiline tehe
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/05/lihtne-matemaatiline-tehe.html
Sündimise ime, kasvamise valu ja iseenda vastuvõtmine - Meditatiivne rännak vol 42
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/05/sundimise-ime-kasvamise-valu-ja-iseenda.html
Juuretuna paigas paigal
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/10/juuretuna-paigas-paigal.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar