Füüsilised hääled on energia, mis on võimeline meis tundeid kasvatama, sest me reageerime neile – võttes justkui endasse, me sulandume nendesse. Häälega väljaöeldud sõnad võtame enda sisse – mäletame neid tunde kaudu. Sõnad käivad meiega ühes – teevad pai ja toetavad või, kui piitsaga lüües karistavad ja tõukavad ise ennast kaitsma. Tunneme ennast kaitsetult, sest nähtamatut häält enese seest välja võtta ei saa ning ära kustutada ei oska. Võime panna küll käed kõrvadele, kuid me teame seda, mis on väljaöeldud ja seega me ei unusta ära, sest meie ise hoiame need sõnad enese sees alles.
Meie ise oleme võimelised lisama igale sõnale, pilgule, liigutusele tunde juurde. Lisame tunde, mille leiame ise enese seest – nii, et tegelikult me reageerime ise enda tunde peale. Jah, teisest õhkub ja teine tormleb või võngub, kuid see, mis toimub meie enese sees, on meie enese Maailmapilt ja reaktsioon sellel.
Kui teine tuleb liiga ligi ja puudutab füüsiliselt, siis tunneme seda oma kehaga ja mäletame puudutust endas, siis kuuleme sõnu ja mäletame nende puudutust endas. Meie mälestuse sees on peidus kogetud hirm, et ei suutnud välist hoida enesest eemal. See on hoiatus, et mäleta – ära unusta. Enesekaitseks loodud uskumus – kui oleksin teisiti teinud-valinud-olnud, siis ei oleks minuga juhtunud. Kordame uskumust st kasutame seda lahendust, mis tookord oleks pidanud meid aitama, et vältida tagajärgi. Pendeldame mineviku ja oleviku vahel, oleme tasakaalust väljas, sest reageerime veel enne, kui oleme olevas hetkes jalad maha toetanud. Hüppame hirmu poolt ette veeretatud rongile ja sõidame ära sealt, kus oleme. Mälestusest saadud nimelise tundeenergia jõuga reageerime tänases päevas. Läheme tagasi, et tulla tagasi - et kaitsta täna iseennast ära olnud ajas sündinud lahendusega.
Võime silmad ja kõrvad sulgeda selleks, et mitte näha ega kuulda, kuid ometi me teame, sest usume end teadvat, mis ja kuidas oli ja on – me mäletame tunnet. Mälestuses olles saab energia enesele jõu ja tähenduse, kuid me ei mäleta tunde nime ega alguse tähendust ja meis on segadus. Igal meie tundel on mitu erinevat tähendust – esimene on algne, mille lõime esimese ja/ või teise sama tunde kogemise peale. Selle peale ehitame järgmised tähendused – uute kogemuste tõlgendused, õpitud või sooviga tähendused selle kohta, milline antud tunne peaks olema.
Me ei leia enese segaduses lahenduse võtit, kui otsime vastust selle ukse tagant, mis on peale ehitatud tunde tähendus – selle tagant ei avane me enese sisse – loo algusesse. Mälestusega aktiveerime tunde, tundega ühes tuleb uskumus, mis annab edasi käitumisviisi, kuidas reageerida, et ei korduks ja sealt leiame lahenduse – kui mõistame oma kunagist otsust, siis näeme teed, kuidas lõpetada iseenda poolt valitud iseendale antud ülesanne. Seega, küsi enese käest – Miks mina pean tegema seda, mida uskumus ettekirjutab? Mida mina ise ei tahtnud kogeda? Kuidas mina ise pidin selle ära hoidma? Millised olid otsus, lahendus ja eesmärk?
Marianne
21.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar