kolmapäev, 16. september 2020

Mine tee tööd ise endaga ühes iseendaga

 


Inimene ei leia oma teed, kui ta ei ole leidnud veel iseennast üles. Oma algusest alates on ta proovinud – mida, kuidas ja millisena ta on, kui ta on. Inimese ümber on paigas püsivad piirid ja jäigad raamid – need on reeglid, mida ja kuidas tohib ja peab tegema – see on inimese kasvatamine. Kuid, kas inimene kõnnib ja kogeb, et kasvada teiste jaoks ja pärast või iseendana iseendale?

Reeglid on kui märksõnad, mida peab täitma ja suutma saavutada. Raam on koht, kuhu peab kindlasti astuma ja enese sisse kohale jõudmata astutaksegi, kui jalgu maha toetamata, ühelt kivilt teisele. Silmad enese ees suletuna minnakse märguande peale teele, nägemata seda, mida ja kuidas tehakse, kui ollakse teel ühest määratud punktist teise – ei olda enesega ühes, sest ise olemise vabadust on keeruline reeglite raamistikku ära mahutada.

Kuidas saab inimene panna iseennast raamide ja piiride vahele teadmata seda, milline tema ise on? Ta peab suutma, oskama olla, kuid tal ei ole aega, et iseennast tundma õppida – aeg läheb edasi veel enne, kui tema kohale jõuab, sest kasvatajad hoiavad tempot. Kõigile on ettenähtud ajaline liikumine – ponnistus, et saavutada sihtmärk. Ühe inimese kasvatus on ettemääratud teadmiste, oskuste, pädevuste jne enese sisse pakkimine. Keegi ei küsi, kas see kõik üldse kasvatatavale objektile vajalik on. Inimene peab kasvama iseendast ette, peab tegema veel enne, kui tema selle vajalikkust iseendale mõistab ja tunnistab.

Piiratud paigas elades kaob vabaduse tunne ära. Jalad harjuvad käima, käed tegema, keha paigal püsima, aju kohustuslikku uut õppima – meel on vaba, meel tahab lennata, et teha kõike seda, mida ei ole ega koge. Vabadus on raamidest väljas, eraldi seistes. Ja siis, selles kohas, sünnib inimese sees kaos, sest ta tahab luua enese elu segadusse plahvatuse ja teha ise oma elust kaose – rikkuda piirid, lammutada raamid ja luua kaosest läbi astudes enese jaoks vabadus.

Kohustuslikult ära õpitud pagas peaks tagama soovitu – õnnelik ja õnnestunud olemise – kuid jagatud võtmed ei ava kõiki uksi ja avanevate uste taga ei ole ootel just selline Maailm, mida enesele on soovitud. Kasvatajate lubadused olid kõlavad reklaamlaused, mis vajusid õhust tühjaks. Pildina särav Maailm on kusagil käeulatuses, kuid inimese astutud samm ei ulatunud sinna maani – ei ole õigeid tiibu ega vajalikke oskusi, millega püüda see, mida enesel ei ole.

Kuid sel hetkel, kui inimese sees on kaos, tema ise külvab kaost – siis küsitakse ja imestatakse - miks inimene joob, kihutab, suitsetab, sööb liiga, tarbib, lõigub, tätoveerib. See on petlik illusioon, näiline enesele vabaduse andmise võimalus. See on inimese võim iseenese üle. Uskumus - „Mina suudan anda endale koha ja hetke, kus saan lennata vabaduse sisse – otse ja valusalt vastu seina, et olevat ära lõhkudes vahetada igavikulisena tunduv hetk teise vastu välja, et seda, mis on, enam ei oleks. Et seda Mina, keda on kasvatatud, enam ei oleks!” - võib olla siis, oma elu varemete vahelt, leiab inimene kadunud iseenda üles.

Kaos on tunnete torm inimese sees. See on tunnete kogum, mis ei ole pääsenud valla ega välja, vaid on kinni õpitud piiride taga ja paigale seatud raamide sees. Inimesel on halb olla enese sees, ta on vangis oma enese tunnete käes ja ta ihkab olla kusagil mujal, ära sellest kohast, kus ta peab olema.

Meie 18 aastane poeg oli viimasel ajal lennus. Teda ei olnud seal, kus ta kõndis ja oli, vaid tema oli seal, kuhu meeled teda viisid – sinna hetke, mis ei olnud veel kohale jõudnud – ära sellest kohast, kus ta oli. Ta kõndis kaoses ja otsis peatust, et jõuda enesele järele, enese sisse kohale – ta lõi selle hetke iseendale – tema tegi ristmikul avarii. Auto on vabaduse sümbol. Sellega saab ühest kohast teise. Seda saab teha paremaks ja muuta oma tahtmiste järgi – luua ennast väljas pool iseennast. Täna on auto natukene katki, nüüd on käes peatus.

Poeg pelgas sõnu, kartis seda, mida mina emana talle ütlen. Ütlesin, et enne ei lähe ta rooli taha, kui ei ole läinud ja kõndinud maa peal – niitnud õue ära. Ütlesin, et enne ei lähe ta rooli taha, kui pole võtnud enesele hetke ja läinud ning tantsinud – liikunud aja ja enese sees – jõudnud enese sisse kohale. Tantsinud iseenda tantsu, andnud iseendale võimaluse astuda oma tunnete sisse ja neist läbi kõndides välja. Olnud maaga ühes olles, iseendaga ühes ja loonud ise iseennast ...


Marianne

16.09.2020.a

Kommentaare ei ole: