Inimene reageerib, kui ta näeb või kuuleb seda, mis on olemas. Ta tunneb, et peab seda tegema, sest nähes ja kuuldes ta teab, et olemas olev ongi tõeliselt olemas. Reageerides, Maailmale näiliselt vastuastudes, oleks ta kui Don Quijote, kes tuuleveskeid enesele ohuks pidas – inimese enese hirmudest kasvanud mustrid maalivad ja kasvatavad olemas olevast varjud tema enese Maailma. Kui inimene on reageerinud, siis on ta midagi ära teinud, andnud enesele signaali – Mina võitlen enese eest ja nimel, astun enese tunnete tundmisele vastu.
Mina kartsin, et nähtavalt olemas olev on minule ohuks, sest teeb midagi, mida mina veel ei tea - võtab minult midagi ära või sunnib midagi tegema. Mina ise andsin ära oma vabaduse, kui sundisin ise ennast reageerima – astusin, sest olin mustris.
Seega peatun ja vaatan kurjale hundile silma – vaatan enesele silma läbi enese hirmude peegli – Mina Ise olen iseennast tagaajanud ajal, mil minu Mina on tundnud ohtu iseendale. Minu Mina ei saa olla suurem ega tugevam, kui keegi teine seda kusagil teisal on – minu Mina ei paista silma ega eristu selle teise kõrval olles, kellega ennast mingil põhjusel võrdlen. Kui minu Mina teisi ei tea ega näe, siis ta usub, et tema ise on üle ja säravaim.
Öeldes - Mina pean! - pidin iseendaga tõestama iseenda väärtust oma Mina silmis. Oli teadmine, et Maailmas olemas olevat olematuks ei muuda ja seega suunasin oma tähelepanu enesele – pidin suutma luua midagi sellist, mis oli nähtavalt teisest paremana olles teise omast üle – pidin olema Maailma sees väärtuslikumana nähtav ja olemas, kui see salvestunud hetk, mis teise nägemisest või kuulmisest minu enese sisse alles jäi. See salvestus ajas mind taga, sundis otsima lahendust ja näis narrivat – Tee järgi, kui suudad! Ole parem, kui oskad!
Nägin teisi tegemas ja saamas enesele tähelepanu. Alateadvus salvestas – seda ja nii tehes saab tähelepanu, järelikult tuleb minul ka nii teha – kuid minul tuli teha veel suuremalt ja paremalt, et teisele jagatav saaks minu omaks, sest ei ole jagamist, kuna ühes olles jääb, ühe saades, teine ilma – see oli uskumus.
Minu sees elas, oma elu, ühe ära olnud hetke salvestus, mis kordas ennast. Vajasin enesele tähelepanu kohas, kus teine sai justkui minu oma endale ja minul oli vaja leida lahendus, kuidas see tagasi saada. Vajasin teisi, kelle järgi teha, sest minu enese lahendus ei olnud töötanud – tookord, minule vajalikul hetkel, mina enesele tähelepanu ei saanud, sest seda ei jagatud minule nähtvalt.
Mida sain enesele, kui kõigest sellest, mida nägin ja kuulsin, mina ei suutunud-osanud-saanud olla parem või üle? Kas mina tõesti lõin kordumatut iseennast, kui püüdsin olla parem või üle sellest teisest, keda nägin ja kuulsin? Kas sellist teist ei olnud siis juba Maailma sees olemas? Valitud samm oli lootusetu – olin nigel kordus. Sulgesin silmad ja sulgusin, et mitte näha ega kuulda, sest siis ei pidanud tõestama ennast ega pingutama, et olla parem. Isoleerisin ennast, eraldasin ise enda Maailmast, sest siis ei olnud minus vajadust olla parim ja üle – võisin olla vaba iseendana.
See väike Mina seal, ammuses ära olnud ajas, vajas endiselt tähelepanu ja just sellepärast tänases päevas osaks saav tähelepanu ei rahuldanud – tänane päev ei suutnud ega saanud olnut ära lõpetada, sest mina ei teadnud, mida ja miks – kus oli algus. Tuli tagasi kõndida, et leida enese seest üles see, mille jaoks mina ise tookord tähelepanu vajasin – mida selle saamine ja sellest ilma jäämine minu jaoks tähendasid. Otsida enese seest üles, millise uskumuse mina ise tol ajal endasse lõin.
Oma aja sees liituvad inimesed erinevates kohtades erinevateks Meie -deks. Meie on kahe või enam inimese kooslus, milles ollakse koos mingi ühise nimetaja järgi, kuid Meie võib luua ka ainult ühepoolselt – teised "osalised" ei tea sellest mitte midagi. Sel juhul on see inimese fiktsioon, kujutluspilt ühes olemisest, mis peaks tagama inimese Mina-le turvalise paiga.
Minus sees oli uskumus – Meie sees olles tähelepanu ei jagune, sest kui üks saab, siis teine jääb ilma, sest vaadatakse sinna ja nähakse seda, mida või keda tahetakse vaadata. Kui mind ei vaadatud, siis järelikult mind ei tahetud. Kui mina ei saanud endale tähelepanu, siis mind ei olnud järelikult Meie sees olemas. Järeldasin, et kui ükstaspuha, millise minu nägemise järgi loodud Meie sees keegi teine saab, siis mina jään ilma – see oli automaatne lülitus, uskumus kordus. Minul oli kaks valikut, kas olla parem või kui seda ei suutnud, siis pidin Meie ära lõhkuma, et iseenda kaitsmiseks enesele nähtvalt eraldi ja üksinda seista. See oli minu enese poolt leitud lahendus, sest mina ei tahtnud oma hirmu sees seista ja oodata, kas mina saan või tegelikult jäängi ilma, sest kui kohe ei saanud, siis oligi vastus käes.
Peatudes ja öeldes enesele, et mina ei pea reageerima st proovima kustutada, ülekirjutada, tõestada. Mina võin olla – see, mis on olemas ei ole olemas olles oht minule ja seega mina ei pea iseennast kaitsma, sest kõik see, mis on Maailma sees olemas, on seda ka siis, kui mina seda ei näe ega tea. Seisan, hingan ja olen – luban enesel olla.
Enese avamise võtmeks oli vaja leida üles koht, millisel hetkel algtunne salvestus, mis tasandil e arenguetapis mina sel hetkel olin. 48 aastasena kohates oma elus hirmu, lahendasin seda loote eas olevana. Loote eas olles ei olnud minul aja teadlikkust – tegin teoks seda lahendust, mida sel ära olnud hetkes uskusin, et just see oleks aidanud, kui vaid oleksin suutnud seda teostada – minuga käis kaasas uskumine, et tuleb minna eraldi seisma selleks, et lahutada ennast olemas olevast ohust ära. See muster kordus ja mina ei mõistnud miks, sest ma ei teadnud põhjust – mina isegi ei aimanud, et kusagil sügaval on midagi muud peidus – oli üks hämar hetk, mis kadus teistest eraldi astudes ära, sest siis ei olnud enam vajadust lahendada teemat.
Minu enese süsteemis oli korratus, sest tunneteenergiat kaustades lõin enese programmis muudatuse, andsin tundele oma tähenduse. Tunde nimi on võti, kui inimene mõistab teadlikult, millist tunnet ta tunneb, siis astudes oma tunde sisse, saab ta luua tunde tähenduse muutuse. Astudes tundesse ja tundes tunnet endas saab ta oma tunnet juhtida – luua enese sisse kaos ja lühisena vallandada ülepinge, et ennast maandades luua tasakaal süsteemis.
Kui inimese alguseaastatel on oht tema ellujäämisele, püsimisele, siis see on situatsioon, mida ta käsitleb ohuna enese elule vastavalt enese arengutasemele ja siis kasvatab inimene oma Mina suuremaks, et näidata iseendale, et ta on suur ja võimas ning suudab iseennast kaitsta – see Mina jääb juhirolli ja võtab juhtimise üle, kui kordub hetk, mis liigitub ohuna inimese edasi kestmisele – ajas on saanud sellest oht inimese Minale, ei enam inimesele endale. Ajas on hakanud kehtima võrdus Mina = inimene.
PS loo pilt sündis nii öelda "juhuslikult" - see lipsas sõrme alt minema. Tahtsin messengeris saata endast pildi koos vallatu, kuid mind mitte muutva lisadega. Valisin, tõmbasin näpuga ühte ja teist, vaatasin ja otsisin edasi, kui korraga - oligi ära juhtunud - sündis pilt minu Minast.
Marianne
14.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar