Kusagil oma ajas otsustas üks inimene, et õhk, mida ta sisse hingab, teeb talle haiget, sest ühes sellega tulid tema sisse kaasa tunded, millega ühes olemine oli halb. Haigeks tegev õhk oli neis ruumides, milles ta elas või käis. Seal oleva õhu hingasid enese seest välja need inimesed, kes ei tundnud iseennast oma elu elades hästi. Nende inimeste pead olid plaane täis, kuidas iseennast teiste eest kaitsta, kuidas teha nii, et teised ei saaks neile haiget teha. Nendest inimestest õhkuvatest tunnetest kasvanud pinge oli nähtavana ruumis ja õhu sees olemas. Inimeste käitumine ega olemine ei olnud iseennast ega üksteist hoidvad ja toetavad, vaid võimalusel ennastkaitsvalt ründavad või enese lõbuks teistega mängivad.
See inimene ei tahtnud seal olla, ta ei saanud ära minna, sest ta ei saanud ka enese elus olevat aega ära muuta. Ta ei tahtnud teiste sarnaseks muutuda. Tema valis olla väljas üks ning enese sees olla see, milline ta ise oli ja seega ta ei tohtinud ümbritsevat õhku sisse hingata, sest siis ei oleks temal olnud enam kohta, kus turvaliselt varjus olla.
Uskumus – Mina ei suuda ümbritsevat Maailma muuta. Mina ei ole piisav.
Otsus – Mina ei taha saada osa, seega ma ei ole osa.
Lahendus – Ei hinga õhku sügavale enese sisse.
Eesmärk - Mina ei saa olla see, milline ma olen – mina pean olen see, milline ma ei ole – peidan ise enda ära, ka iseenda eest – Mina ei tunne.
Tavaliselt suutis ta iseennast kontrollida. Kontrollida seda, kui palju ta hingab ja millal, mida tunneb ja mida mitte. Kiiresti liikudes ta ei suutnud ega saanud, siis jäi õhust puudu, sest seda oli liiga vähe. See oli pinnapealne ahmimine. Keha oli tulnud talle appi ja ta ei saanud enam sügavale sisse hingata – ei saanud õhku enese sisse hingata. Kui inimene usub, et miski teeb talle haiget, siis ta jääbki haigeks, et ta saaks nähtvalt haigust ravida – siis ei ole vaja oma tunnet tunda.
Inimesel oli külm, sest väljas ei olnud armastuse soojust ja ta ise ei osanud enese sisse armastust tuua. Inimene ei saanud enne olla sees, kui ei olnud väljas, kuid väljas ei olnud seda, mida ta vajas, seega ei olnud seda ka tema sees. Temal tuli iseennast muuta, et suuta kaitsta iseennast – sulgeda ennast tunnete eest enese sisse, kuid tema sees oli hirm, et ta unustab ära, kuidas on olla see, milline tema ise on. Tema vajadus turvalise koha, armastuse ja hoidmise kohta võttis kopsudest osa enese alla – tema ise oli enese sees varjus ja vajas armastuse sooja õhku.
Elu läks edasi ja vahel unustas inimene hoopiski ära, et temas on vajadus iseennast kaitsta ja ta kõndis täiesti rahulikult. Kuid siis olid tema elus kohad, mis tõukasid teda tagasi oma uskumuse sisse ja nii lugu kordus ning kordus ning kordus. Lõpuks tema ise ei mäletanud enam oma otsust ja ta ei teadnud, et tema enese käes on võti oma enese vabadusse.
Mina olen täna suurem kui see, kes ma olin aegu tagasi. Mina ise saan täna otsustada, kellega koos ja kuidas olen. Õhk, mida ma sisse hingan, ei tee minule haiget. Need olid minu enese tunded, millega ma tookord toime ei tulnud. See oli minu enese hirm, et aeg teeb mind katki ja minul ei ole väljaspool iseennast kohta, kus minu jaoks oleks armastus olemas. Tookord ma ei näinud ega tundnud armastust – mina ise ei lubanud iseendal tunda. Valisin endale raamatud – turvalise Maailma, mille sees olla, et tunda sealsete tegelastega ühes olles nende tundeid. Need lood algasid ja lõppesid kaantega – mina ise olin võimeline neid avama ja sulgema – oma tahtmise ja aja valimise järgi.
Mina ei lähe katki ega kao ära, kui minu sees on tunded. Mõistan, et kõikide tunnete tundmine on minule lubatud ja ma võin nende sisse astuda, et tunda täiega. Nii, nagu valides tunnet tunda, saan ma valida aja, mil tundest välja astuda – mitte keelata tunde tundmise enesele, vaid sellest välja astuda, kui olen lubanud enesel tunda. Mina ei arva, et pean suutma Maailma muuta. Minu, Maailma muuta, tahtmine oli enesekaitse, et see, mis seal sees toimub, ei kasvataks minu sees tundeid. Olemas oleva olemas olemine – see on, sest see on olemas. Mina ise olen olemas ja erinevad tunded on Maailma sees olemas – mina ei ole tunne – mina ise valin tunda või mitte tunda sel hetkel, kui mina usun, et minul on vaja tunda ...
Marianne
20.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar