Liigesed on liikumine, enese liikumine ühest kohast teise. Valu seisab ette ja ütleb – „Ära tee! Ära mine! Seisa paigal ja lihtsalt ole!” Enese elus iseenese poolt valitud sammudele järgnev on teinud iseendale haiget.
Liikuvus ja painduvus – oma elu puudutavates vaatenurkades. Liigesed – jäikus – kindel ja kivisse raiutud vaatenurk – mina ei ole tuulelipp. See, mis kord on ära valitud, otsustatud, vastuvõetud – see jääb paigale.
Mida mina ei saa teha, seda mina ise ei taha teha – aitan iseennast ja leian mooduse, kuidas mina ei pea tegema seda, mida ei taha ja siis, mina ei saa, lihtsalt ei saagi.
Uskumus – Mina ei õnnestu. Mina ise ei saa. Mina ei ole piisav.
Tähendus - Mina ise ei suuda iseennast õnnelikuks teha, sest mina ei saa päriselt anda enesele vabadust valida, et mina ise ei saaks teha seda, mida teen enese arvelt.
Otsus – pean hoidma iseennast paigal.
Lahendus – liigesed lähevad paiste, moonduvad ja minul on valus ennast liigutada.
Enese elus ei ole kergust ega vabadust muuta meelt ja suunda, et elada elu elavas hetkes. Turvaline ja kindel on siis, kui kõik on ette ära otsustatud ja paikka pandud. Vabadus toob kaasa tagajärjed – mina ise ei saa ennast hoida ja kaitsta vastu tuleva eest, kui mina lähen ja teen ja olen ja elan seda läbi, mida pole veel olnud ja tehes nii nagu veel ei ole teinud. On võimalus hoida ise ennast paigal, paiga peal kinni – valu peatab, liigesed ei liigu ega allu – otsustatud, tehtud.
Mina ei taha võtta omaks võimalust, et olemas võib-olla ka teisi vaatenurki, et see, millesse mina usun ei ole ainus võimalik võimalus. Minu sees on hirm – oleksin olnud ..., kui oleksin olnud ... - kuid mina ei olnud. Mina ise olen iseenda valikute tagajärg. See on enese vastuvõtmine – valisin, tegin, olin nii nagu seda tegin. Maailm ei tee haiget, elamine ei tee haiget – mina ise olen valinud iseendale haiget teha, kui hoidsin iseennast iseenda eest – „Mine, et saada soovitu, mida mina ei saa, sest mina ei ole kunagi enese jaoks piisav!”
Minul ei ole vaja iseennast takistada. Minu enese uskumused ja otsused, aja sees, on erinevad huvitavad vaatenurgad. Kui mina astun sammu, siis olen ära eelmisest, juba teises kohas ja sealt avaneb hoopis teine vaade. Minul ei ole vaja hoida iseennast kinni eelmises sammus, mind ei ole seal – olen siin, kus mina olen ja vaatan Maailma ja iseennast sellest kohast. Minu enese elu elamine ei ole tõsine ega raske töö. Mina luban enesel naerda ja olla vaba valima ja oma enese elu elama, sest seda, mis on siin ja praegu, ei ole enne olnud ja seda, mis tuleb, see on veel olemata ja see, mis on olnud, see on ära olnud.
Annan vabaks iseennast vangistava otsuse. Olen vaba valima, olen enesega ühes ja võtan vastu oma elu selle hinnaga, mida see mulle maksab – minul on olemas kõik see, mida minul on vaja – see olen mina ise.
Sisemusest tõuseb protest ja meeles kasvab trots – on aga ... , sest tahaks veel, sest on veel enam vaja. Kõik muu saab kaduda ja kõige muu juurest saab ära minna, kuid iseenda juurest ei saa – mina ise olen iseendaga kõikjal ühes ka siis, kui mina ise ennast ei taha või iseennast hinnata ei oska. See ei ole kurb paratamatus, vaid minu võimalus siin ja praegu, kuidas mina ise lahendan oma enese elu elamist – mina teen seda parimal võimalikul moel – selle hetke teadlikkusega, mis täna minul olevas hetkes on. Mina ei lähe ega tee enese arvelt, öeldes – Mina pean! Astun siis, kui mina ise olen selleks valmis. Annan enesele aega, et olla ja loon ruumi, milles olla. Olen kohal ja elan selles hetkes, milles mina olen ja elan.
Marianne
19.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar