kolmapäev, 2. september 2020

Inimeste uskumatud uskumused III – Tasakaalu kaotades tasakaalutuses olles

 




Kui inimese sees on hirm, siis ei taha ta enese sees olla, sest see, mis kohe enesega ehk ära juhtub, ei saa teda kätte, kui tema ise on enese seest väljas ja ära. Kui inimene paneb oma silmad kinni ja käed kõrvadele, siis ta ei näe ega kuule ning olles vait, ei ole teda justkui kodus – ta on seal, kus ei ole midagi. Kui inimene on enese seest ära ja ta valib sel ajal midagi teha või temaga midagi juhtub, siis ta ei tunne juhtuvat ega tea, mida ta teeb. Inimene tuleb koju tagasi ja ärkab üles alles siis, kui on ära juhtunud.

Inimene ei talu oma elus paigal olemist hetkel, kui on teadmine, et midagi on pooleli – pole selge, kas olemise tulemuseks on tunne, millega ta toime tuleb või tunne, mida tunda ei taha – kõik on alles võimalik – seega pole selgust, mis juhtuda võib. Ootuses ootamine on enese sees olemine. See on paigal püsimine, kuid inimene ei talu ootamist. Inimene teeb kõik enesest oleneva, et sellisest kohast ära minna. Ta ei suuda seista, et oodata ja vaadata selleks, et olla kohal, kui hirmutavast tulevikust saab tundmatu olevik. Inimene astub, teeb ja liigub enesele ja Maailmale nähtavalt, sest ta tunneb eneses sundust mi-da-gi-gi teha.

Inimene tahab teha, et mitte alla anda võitluseta. Ta tahab olla valmis, olla ise enese jaoks olemas, enese seest väljas. Inimeses on vajadus luua muutus – muuta ootus liikumiseks. See on tema valik, kuidas peita tunne endasse ja vaadata tundest mööda. Inimene läheb enese seest ära selleks, et tegeleda teisal teiste asjadega – viib iseennast pooleli olevast hetkest, veel enne selle lõppemist, ära. Inimene ei astu oma tunde sisse ega sellest läbi ja ta ei küsi enese käest - Miks või mida ta tunneb? Inimene ei taha tunda.

Ootamine tähendaks justkui alla andmist ja olevaga leppimist. Inimene rabeleb lahti ja hüppab oma elust, kui liikuvast autost välja. Tema ise ei ole veel enese sisse kohale jõudnud – st mõistmiseni kõndinud, vaid ta tormab ennast maha jättes minema – enese hoidmise sildi all põgeneb enese juurest ja enesena olemis eest. Inimene ei tunneta, mida ja kuidas tema teeb, sest ta ei taha oma tunnet tunda. Kui ta seisaks ja oleks paigal, siis tunne saaks teda kätte – on meeletu ja ürgne soov põgeneda ära iseenda tundena tundmise eest – uskumus, et tunde käes olles ei ole pääsu – on enese surma ees hirm.

TEEKOND

Inimene - peatu, pööra ümber ja kõnni tagasi. Sa oled juba ammu endast maha jäänud. Sinu põlved on katki ja nägu pisaratest märg. Sinul pole olnud jõudu ega jaksu enesele järele jõuda. Sina ise oled katki, sest kui Sina oleksid jäänud enesega, siis peaksid oma tunnetega ühes olema - Sina = Sinu tunded. Sina ei hoidnud enesel käest kinni ega kätega enese ümbert – Sina ise hülgasid iseenda.

Tagasi astumine on Sinu jaoks vastumeelne, sest seal oled juba olnud, seda oled juba näinud. Olnu on maha jäänud, mööda läinud, seal on mälestused maas, mis ärkavad Sinu sees üles ja oma teel tagasi kõnnitud sammud avavad lukust lahti erinevate tunnete uksed. Seda kõike on liiga palju, see on elavana Sind alla neelamas.

Tagasi kõndinuna ja kohale jõudnuna võtad ise ennast vastu. On kohtumine sellega, mida Sina ise olid teinud ja kuidas olnud, kuid Sinus on suur hirm selle ees, mille leiad tagasi minnes eest – Sina ei saa, mitte midagi muud öelda ega teha, kui – Mina ise tegin-olin-valisin! See on see, mida Sina kuulda ega näha ei taha – Mina Ise ...  Kui Sina olid ja oled Mina ise, siis kuidas Sina ise ulatad käe iseendale, annad andeks iseendale, lepid ära iseendaga. Sinu sees on hirm, et pead olema-tegema-vastu võtma, sest Sina ise oled enesega seotud, ühte ja kokku. Sinus oli uskumus – see, mis mul on, see juba oli ära – see, mida minul ei ole, seda ma ei saa enesele, kui ei lähe – seega pean – tuleb püüda, kätte saada ja enese omaks teha, sest alles siis on see minu ja minus olles minu oma.

Sina istud ja oled käed enese ümber, hoidmas iseennast. Sinus on hirm, et elu läheb mööda ja eest ära veel enne, kui Sina valmis oled. Usud, et Sinul ei ole aega, et oodata. Seega Sina ise ei anna enesele luba oodata, vaid tahad tormata edasi, sest usud end jäävat millestki ilma, kui Sa nüüd ja kohe ei lähe. Sa ei saa aru, miks Sina iseenda pärast pead ja tunned. Sinus ei ole kergust ega vabadust – Sina ja Sinu elu ei ole normaalsed, mida iganes see sõna enese sees tähendab. Tagasivaate sees olles Sina ei taha näha seda, kuidas Sina reageerisid oma tunde vältimise ajal, mida tegid ja mille jätsid tegemata.

Sina astud enese kõrvale, hoiad enese käest kinni ja lubad tunnetel tulla ja olla – Sinu ühendatud käed on sõnum – see on tee tundest välja – see tee on olemas – seega on olemas Maailm tundest väljaspool. Sina oma tahtmisega ei saa teha olematuks seda, millel on aeg olemas olla. See, mis on olemas, sellel on aeg olla olemas – võtad selle teadmise vastu ja oled.

Sina ei pea minema, Sinul ei ole kohustust minna. Sina lähed siis, kui oled ise selleks valmis. Kõnnid maa peal tuulega ühes, vihma all ja päikese käes läbi oma tunnete. See, mis on ülal – see on ka all. See, mis on Sinu sees – see sama on ka Sinust väljas.

Sina tantsid oma tunnete tantse. Need on Sinu poolt nimeliselt nimetatud energiad, milles lubad enesel olla ja elada. See on Sinu tants läbi elu – Sinu algusest tänaseni välja – oled osa kõiges ja kõigest - see kõik on liikumises Sinust välja ja Sinu sisse – sulandud ja lahustud, raskusest saab kergus ja vabadus olla või minna. Sinul on olemas valiku vabadus – Sina ei pea, Sina võid ja saad ise oma elu elada.


Marianne

02.09.2020.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar