Tundemälestus ühest kogemusest, mis sai endale kordused - „Kui mina oleksin olnud suurem, siis mina oleksin suutnud-osanud-saanud ise ennast kaitsta ja mina ei oleks pidanud olema kohas ega üle elama hetke, mil tundsin hirmu enese pärast ning kogema, et mina ise ei saanud-osanud-suutnud iseennast selles hetkes aidata.”
Uskumus – Mina ei ole piisav.
Otsus – Pean olema suurem, seega pean kasvatama iseennast väljaspool iseennast suuremaks.
Lahendus – Toit on energia, söömine on enesele energia lisamine. Kasutasin toidust saadava energia enese kasvatamiseks. Salvestasin energia enese sisse ja kasvasin kõigile nähtavalt.
Millal peatun, et küsida iseenese käest – Miks minul on vaja olla suurem, kui mina ise seda tegelikult olen?
Tänaseks olen suuremaks kasvanud ja näen Maailma teisiti, kui tookord, sest olen juba päriselt suurem st vanem ja saan-oskan ennast täna paremini väljendada ja leian enese jaoks teistsuguse lahenduse, kui see otsus seal ammuses ajas. Tean, et ikkagi võib tulla ette hetki, mil tunnen enese pärast hirmu. See on okey, see on täiesti okey – mina võin hirmu tunda. Hirm ei kaota mind ära ega muuda olematuks.
Kui ma tunnen hirmu, siis peatun ja küsin enese käest, käesoleva hetke-ea teadlikkusega, kuidas mina ise saan täna iseennast aidata. Leitav lahendus on otsus, mida kasutan siin ja praegu – loon elavas hetkes olevale hetkele vastava. Iseenda aitamise jaoks ei ole mul vaja enam kehalt suur olla. Minul ei ole enam vaja, enese jaoks ega teiste pärast, enesest nähtavalt suurem olla. Mina olen olemas oma enese suurusega ja energia, mida täna tarbin, seda kasutan enese elu elamiseks. Minul ei ole vaja energiavaru enese kaitsmise jaoks enese sisse salvestada. Energia on vabas liikumises. Mina ise, olles energia, olen vaba oma uskumustest ja otsustest tulenevatest mind ennast piiravatest lahendustest - olen vaba valima, astuma ja elama oma elu elavas hetkes ...
Marianne
18.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar