Inimene küsib iseendalt – "Miks mina tunnen seda, mida mina tunnen, siis, kui mina tunnen?" Kui inimese tunde tundmisest on saanud enese sisse salvestunud muster, siis reageerib ta „toredalt” kohtades, kus on enese sees moodustanud ühiste nimetajatega näilised Meie -d – sugulastega, naabritega, eakaaslastega, rahvaga, Fb -„sõpradega”, sama soolistega, töökaaslastega jne. Inimene loob enese jaoks Meie kohas, kus ta seisab päriselt või mõtteliselt kõrvu – inimene ise näeb ühendavat sidet ja iseennast koos teis(t)ega ühel pool joont seismas. Inimene loob Meie ka iseenda sisse, kui seal on koos tema ja tema Mina.
Meie-de sees ollakse osa ja neist soovitakse saada osa. Meie-sid luuakse siis, kui tahetakse ja lammutatakse siis, kui enam ei taheta, sest ei saada või ei osata, enese Mina-na teiste Mina-dega ühes olles, enese ja teiste tunnete Mina-dega toime tulla.
Üsna sageli vajab inimene, saamaks ja tõestamaks enese väärtust ja olemas olemist, enesele ÕIGET tähelepanu. Meie sees olles on näha, kui teine saab sealse tähelepanu endale – kui inimene tunneb, et tema ei saa, siis jääb tema järelikult ilma ja on ohver – on ühine ruum, ühine ressurss, kuid olles küll osa, kuid nägemata ja tundmata seda, et ta saab osa, siis usub inimene, et Meie sees valitseb ülekohus ja ebaõiglus. Kui Meie sees olles teised inimese sees tundeid ei „tekita”, siis on kõik hästi, kuid kui tunded tulevad mängu segama, siis inimene tahab, et teine astuks Meie seest välja või tema ise lükkab teise sealt välja, et saaks olla nähtavalt eraldi ja üksinda. Hetkel, mil teise olemas olemine teeb haiget ja on seega ohtlik, ütleb inimene - "Astu minu Mina seest välja!" - sest Meie on laiendatud Mina.
Inimestest, Meie sees, saab samastudes justkui ühine Mina, kuid selle sees eraldi on inimeste oma Mina-d. Meie sees käib, Mina -de vahel, saadava tähelepanu ja sellest tulenevate hüvede ja saamata jäänud tähelepanu eest ja vastu võitlus. On olemas oleva tähelepanu ümber jagamine ning jagunemine ja järelikult ka ilma jäämine. Kui suurem ja tugevam Mina ei hoia teist, vaid teeb seda, mida tema tahab, siis kui tema seda valib tahta, siis käib see Mina teise Mina pihta või on tee peal ees – seal ja sel hetkel inimene reageerib enese mustris oleva tundega, mis on tema sisse salvestunud mustri alguspunkt.
Inimene ise seda ei tea ja seega ta ei saa sellest aru – inimese teadlikkus magab, sest ta reageerib tunnete tasandil – lülitub ümber ja toimib kui masin, kes on programmeeritud ärritajale vastama. Ja siis inimene tunnebki nii nagu tema tunneb seda, mida tema tunneb – inimene on tunne – inimene ja tema Mina ehk inimene ja tema tunne.
Teadvustamatult reageerides teeb inimene seda selle teadlikkusega, millisel hetkel ta tunde enese sisse kirjutas. Kui see juhtus nt 2 aastaselt, siis täpselt nii vanana ta seda teeb ja tundest tulenev ülesanne on selle aja lahenduse kordamine, see on vajadus, mille inimene tookord, enese ellujäämiseks, enesele otsustas valida – parim lahendus 2 aastasena, Teadlikkuse magades teeb inimene sama lülituse ka 10, 20, 30, 40 jne aasta vanusena. Ja just sellepärast ei mõista inimene hilisemas eas iseennast – ta õpib küll erinevaid enesekontrolli viise ja uusi taktikaid, kuidas suuta mitte reageerida või olla ja käituda ajal, mil ta oma tunde käes vangis on, kuid ometi ta tunneb ja väsides ennast kontrollimast – ta teeb seda ikka ja uuesti - reageerib.
See on tunnetega ja iseendaga manipuleerimine – male mäng – toimuva peitmiseks ja kustutamiseks. See on hämar hetk ja ala inimese sees, mis jääb pilgu eest varju, sest seda justkui ei ole olemas – ei mäletata. Ei mäletata oma kunagist otsust ja tunde algset tähendust. Inimene mäletab oma tunnet, mis toob tagasi hetke, mil tema ise lõi, enese sisse, enese jaoks Mina, kes seisab inimesest eraldi.
Neid Mina-sid on inimese sees palju ja erinevaid. Neid on täpselt sama palju kui salvestunud tundeid tema sees. Inimese tunne on see Mina, kes reageerib tundena vastu ja nii inimene tunnebki, et tema ise on oma tunde käes vangis, sest ta teeb seda siis, kui tema seda teeb – valimata valib olla tunne. Inimene lülitub, sest tema ise lülitab iseennast iseendas oleva mustrina tööle – inimene tahab korrastada oma süsteemi ja selleks, et leida üles vigane fail, tuleb töötada sellel režiimil, milles viga sai loodud.
Inimese erinevad tundeminad on kasvanud üheks suureks Mina-ks. Selleks Mina-ks, kes on isekas, sest tahab üle olla ja valitseda. Inimene ei näe ega mõista nimetute tunnete segaduses ega hämaruses elades vahesid ega erinevusi – kõik on üheks Mina-ks kokkukasvanud. See on suur, tugev ja võimas jõud – tunneteenergia vool, mida inimene ei oska käsitelda. Ta kasvatab ja kasutab iseendas iseenda tunnete energiaid – mängib kui laps, saamata ise arugi, milline võimas jõud tema sees peidus on.
Inimene ei oska tunnet nime järgi luua, sest algne tähendus on ununenud – kasvades on ta selle peale loonud uskumused, milline see tunne peaks olema ja siis ta ütleb iseendale ning Maailmale – „Ma ei tunne või kogetav ei ole see” ning usub, et ta on vigane või on tundetu. Peale kirjutatu on illusioon, kättesaamatu miraaž – inimene ei ole tagasi kõndinud ega mõistnud, mis juhtus, kui ta tundis.
Muster on tundekäivitus mehhanism, mälestustesse salvestatud kujutluspiltide jada, milles kõndides jõuab inimene enese sisse ja tunneb oma tunnet. Inimese Mina tahan! ehk Mina Tahab! on inimese tunne, mis tahab, et inimene lahendaks temast tulenevat ülesannet – see on vajadusest tulenev lahendus, mille mäletamiseks ta oma tunde nimena enese sisse salvestas. Inimene vajas lahendust, uskumust selle kohta, mida ta pidi tegema, et saada enesele soovitud tunne või vältida-lõpetada tunde tundmine, mida ta ei tahtnud enese sees kogeda.
See on vastus, miks kunagi kusagil, täiskavanutena olles, Meie-de sees teemad ei lahene – tunnete sees olles tunde energiaid kasutades on vastamisi erinevate vanuste, lahenduste ja tunde tähendustega Mina-d. Inimese tunded ärkasid ja kasvasid siis, kui ta oli Meie – ajal, mil ta oli kunagi kellegi teis(t)ega koos ja reageeris enese Minaga teise inimese Minale. Meie on justkui üks ja ühine energia, mille sees olevad erinevad energiad saavad ühise nime – kuid teemad tõusevad, sest Meie tähendus on inimeste jaoks erinev ja/ või soovitakse saada Meie-st osa, kuid säilitada oma Mina, et tagada enesele vajaminev.
Marianne
28.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar