Kui kõik juhtub,
siis juhtub lihtsalt ära,
sest mitte keegi ei juhi,
vaid käib sõit sinna,
kuhu tuul lennutab,
tee lookleb
või jalad astuvad
ning osaks saab see,
mis lihtsalt juhtub,
kui teadlikkust ühes ei ole.
Kui muidu aru ei saa
ega oma sammudest ise ei õpi,
siis tulebki,
ikka üleni,
sisse hüpata
ja pidavat pinda omamata
lubada tundel enesest üle olla.
Kui juba tunda,
siis ikka täiega,
mitte peatuda
ega eneselt küsida -
mida, miks ja mille jaoks,
tulebki põhja vajuda
ja uppumise ees hirmu tunda,
kuni ükskord,
oma tundeid tundes,
ujuma õppides
iseenda tundeenergiaid
oskame juhtida.
Marianne
06.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar