teisipäev, 22. september 2020

Nimelised energiad VIII - Perbetuum mobile – igiliikurist inimene

 


Inimene on perbetuum mobile ehk igiliikur ja ta on seda seni kaua, kuni ta elab. Inimene ise on energia, kes taastoodab energiat, tema ise säilitab ja ise kasutab seda. Inimene on võimeline olema erinevate nimedega energia – tunnete nimedega energia. Inimene ise valib endale tunde ning siis kasutab selle nimelist energiat oma vajaduste-tahtmiste täitmiseks. Muutes oma vaatenurka muudab inimene energia nime. Inimene reageerib, kas sisemisele või välisele puudutamisele, energiana energiatele – liigub kaasa või tõuk(u)ab eemale – tahab kogeda või ei taha kogeda.

Inimese Hing on energia läte. Inimese elu on oma elu kogemine energiana. Inimese keha on, kui energeetiline skafander, millega Hing saab maa peal elada. Hing on võti, mis avab inimese südame – annab võimaluse võtta vastu Inimese eluga kaasa tulnud ülesanded – need on õppetunnid Inimese elus. Kui kiiresti ja kuidas need omandatakse on inimese Inimesena kasvamise teekond.

Inimesel on oma teel kaasas Hingega ühes tulnud õppetundidest ja omaenda otsustest tulenevad eesmärgid selle kohta, mida tema tahab oma elus kogeda ja nende eesmärkide täitmiseks vajabki ta nimelist energiat. Energiale nime andes loob ta eneses vajaliku fooni, et lahendada endale võetud ülesandeid. Kuigi see tundub juhuslik olevat, kuidas inimene kasutab iseennast, et olla madalamas või kõrgemas energias – valides olla Mina, et täita selle soove või valides olla nimetu energia, et voolata kõiksusega ühes ja olla teadmine, siis see ei ole seda. Kuid inimene sageli ei tea või ei tahagi teada seda, milleks ta Inimesena elades tegelikult võimeline on.

Inimene kasutab ennast ja kogeb, kogedes õpib ta ennast kasutama – looma enese väljendusena iseennast. Inimene kasutab eneses olevat jõudu – annab oma energiale tunde nime – „Mina olen ... energia” ja läheb selle energiaga ühes, et kogeda. Kuid, kui selle protsessi ajal ta ei saa enam st ei taha enam oma tunnet tunda, siis sõdib ta voos olemisele vastu. Ta tahab voolusängist välja või peatuda. Inimene muudab oma olekut vahetades nime, kuid sõdides vastu või eirates ta ei vaheta seda, vaid kasvatab olemas olevat tunnet, sest ta näeb seda Maailmas ja tunneb seda endas. See, mida inimene Maailmas näeb, see on seal olemas ja ta reageerib sellele ning teeb seda selle nimelise tundeenergiaga, mille ta reageerimiseks endasse valis.

Nii nagu inimene tunneb soojust ja külmust, nii tajub ta teises olevat energiat ja tõmbub selle poole või tõukub. Külmus on suvel jahtuv – see on meeldiv, kuid talvel jäätav – see on ohtlik. Soojus soojendab – see on meeldiv, kuid kuumus kõrvetab – see on ohtlik. Inimene võib olla teistega koos või teistest eraldi, kuid tajudes enese olemas olemisele ohtu, ta põgeneb. Kuid enese tundeenergia sees olles ta ei saa iseenda eest ära põgeneda, sest kui ta märgib enda ja oma tunde vahele võrdusmärgi, siis ta tunneb, et tunne on tema ise.

Kõik võib-olla või mitte olla, küsimus on inimese valikus, kas ta reageerib puudutustele või mitte ja millise nime ta reageerides oma energiale valib. Energia valik sõltub tema enese tajumisest, kas kogetav energia on ohtlik või mitte - kas inimene otsustab ennast kaitsta ja/ või ründab vastu või jääb rahulikuks. Kui ei ole soove ega tahtmisi, siis on olemine. Kas see on vegeteerimine, kui tunded ei käivita inimest? Millist energia nime ta sel hetkel kannab ja milline on sel juhul tema ülesanne?

Inimene on see, milline ta valib energiana olla ja see on valitud selleks, et täita ülesannet, mida tema ise on endale andnud. Inimene kasutab eneses olemas olevat energiat nii targalt, kui tema Mina või teadmine seda otsustavad teha. Inimene vaatab Maailma ja valib, kas ta tahab või ei taha kogeda. Inimene tunneb endas ja valib, kas ta tahab või ei taha kogeda – ta võib olla kõik, kuid ometi on ta see energia, mis toetab selle ülesande lahendamist, mille ta on iseendale andnud ja tema valiku edukus sõltub sellest, kas see läheb kokku või erineb sellest ülesandest, mille ta Inimesena sündides endale kaasa on saanud.

Kui Inimene tervikuna suudab-oskab energiana olla, siis, kuidas ja miks ta ise seda enese sees killustada tahab – tema ise suudab iseenda energiat oma mõtetega muuta, kasvatada ja kahandada. Inimene ei austa Hinge, kui ta ei oska armastada ise ennast – inimene tahab seda, mida ta valib tahta – kuid tema ei taha elada oma elu ülesandena, mis aja seest kaasas on. Tema tahaks olla hetkes, milles olles oleks kõik soovitu juba tema käes olemas – tema ei taha olla sellepärast, et ta on olemas, kuid oma elu elaval inimesel on õppetunnid kaasas.

Milline on tänane eesmärk? Inimene võib küll tahta või enesele öelda mina pean, kuid temas on see energia, milles ollakse eesmärgi nimel. Kui inimene tahab endas olemas olevale energiale vastu astuda, öeldes -Mina tahan! Mina pean! - siis lõhub inimene ise ennast – ta tahab ära või astub vastu või proovib jõuga ulatuda soovituni, kohustuseni – see kõik tuleb enese arvelt, sest inimene ei saa olla seal, kus teda ei ole, sest ta ei ole see, milline ta ei ole. Inimene võib valida olla mujal ja tahta teha midagi muud, kuid ta ei saa seda teostada seni, kuni temas oleva nimelise tundeenergia ülesanne on lahendada tundest tulenevat eesmärki.

Inimene saab öelda enesele – „Mina olen ... energia” ja ta ongi. Olles mõistnud, et tema ise valis endale tunde, saab ta küsida, mis on see, mida ta tahab kogeda ja ta mõistab, mida ja miks on ta tegemas. See on koht, kus peatuda, et valida, kas olla teadlik energia või nimeline energia. Inimene teeb ja astub, et kogeda iseennast loomas, kuid kui ta ei kasuta oma võimalust muuta energia nime, siis seisab ta paigal ja kordab iseennast – kõnnib mustrites. Võti on selles tundes, mida inimene iseendas tunneb, kas ta kogeb seda kasutades, iseennast luues, vabadust või vajadust luua enese jaoks kindel tunne, mida ta endasse vajab. Inimesel on olemas tunnete nimed, kuid ta ei oska neid energiatena ise endas luua. Ta küll proovib, kuid tulemuseks saab selle, mida ta ei vaja – tundena reageerimise tagajärjed.

Inimene ei leia iseenese sees üles kohta, kus tunne asub – ta usub, et Maailma puudutus äratab selle tema sees üles – enne peab olema nähtvalt väljas see, mis lülitab inimese nö tööle ja siis inimene saab olla ja kasutada tundeenergiat. Inimene ei erista enam ise ennast oma tundest. See Mina, keda ta enese tähistamiseks kasutab, on tegelikult tema erinevate tunnete kogumik. Oma teel on inimene kaotanud iseenda, kui samastas iseennast oma tunnetega – „Mina tunnen, seega Mina olen tunne.” Kuid tunnetel on erinevad nimed ja tundeid saab enese sees vahetada. Inimene, kes peaks oskama-suutma-saama iseenda tundeid juhtida on andnud tunnetele võimu enese üle – tunded juhivad inimest - öeldes Mina - räägib tunne ..


Marianne

22.09.2020.a



Kommentaare ei ole: