Vesi, see on lained, see on tüüne pealispind, mille all on sügavad hoovused – alguse mälestused. Inimene on kihiline lugu, pealt poolt peale vaadatuna ei tea ega näe seda, mis sügaval sisemuse sees peidus on. Ka inimene ise ei tea seda. Ta kardab vaadata iseennast, sest siis tuleb temal endal vaadata ise ennast. See, mis on olemas, seda võib püüda varjata, kuid seda ei saa ära kaotada. Vee sees olles vee eest ära ei pääse. Elus olles oma elu elamise eest ära ei pääse.
Pea tuleb hoida ülal pool pinda ja oma suu ning silmad sulgeda, sest kui vesi pääseb sisse, siis pole enam õhule ruumi. Kui elu pääseb sisse, siis pole korda ega kontrolli. Rahu kaob, on paanika ja vajadus välja rabeleda. On terve Maailma täis elu, mis voolab igalt poolt sisse ja välja – on pidev ja kestev protsess, mis väsitab. Kui seistagi jalad maas ja proovida jääda paigale, siis ollakse kõrvalejäetu või tõkkena tee peal ees. Voolamisega ühes olemata jäädakse ilma ja eemale – ei teata. Vooluga ühes voolavad teadmised.
Vesi on Alguse Allikas. Vesi on kõikjal ja kõiges, isegi kivid nutavad pisaraid. Veepiisk on väike, sillerdav ja elus, Koos teistega voolates on ta ühes ega eristu – taas oma teed minnes ei ole ta kunagi seesama, milline oli oma teed alustades – temas on kaasas osa kõigest. Kuidas, siis mitte karta elu ja oma elu elamist, olla endas, olles endaga ühes?
Seistes aegade mälestuste kõrval ja ajast eraldi olles inimene näeb, kuid ta ei tea vastuseid – miks, kuidas ja milleks. Inimene on ajaga ühenduses, kuid teadmine ei ole teadvustatud – ta ei mõista enese seost olnu ega tulevaga, sest tema on seal, kus ta on – omas ajas. Teised olid ja need teised tegid ja nemad teadsid vastuseid – inimene on kaugel omas ajas ja seal ei ole nägemiseks seda, mis oli ära. Kui inimene tahab, siis ta oletab oma aja ja mätta otsast, kuid ikkagi ta ei tea.
Inimesel ei ole vaja mäletada selleks, et teada kõike. Mälestused on tunnetega üleskirjutatud ära olnud lugude salvestused. Teadmised on algus ja Inimene, olles osa algusest, on osa kõigest. Teadmine on avaruses inimese enese sees, kuid inimene tahab tõestust, millega on võimalik kõik algusest lõpuni ära seletada. Tõestada ära nähtavalt ja kirjalikult, sest siis teda usutakse ja temal endal on õigus uskuda, et tema ise teab kindlat tõde. Uskumus ei ole teadmine – see on olemas oleva või olemata oleva tõlgendusviis – vaid ühest nurgast-küljest vaadatuna.
Teadmist ei ole vaja ega võimalik tõestada – see on, sest see on kõiges ja kõikjal. Inimene ei leia vastuseid, kui ta otsib neid väljastpoolt ennast – väljas on peegeldused, näilisus, petlikud kujutelmad, valguse varjud ja muutlik Maa ja Ilm.
Inimene usub, et tema ise peab ennast ära tõestama, et teda usutaks, kuid ta ei saa ega suuda tõestada, kui teda ei usuta. Tõestamine on selle olemas oleva teadmise, mida inimene on otsustanud uskuda, erinevaid viise kasutades, muuta proovimine. Inimene tõestab, et tema ise ei usuks seda, mida enda sees usub teist inimest uskuvat.
Reageerimine on tunded. Reageerides inimene tõukab ja põrkub - sel hetkel ei ole vaikuses olles enese avaruses olemist. Vaikuse selguses olemine on teadmine, vastus on olemas.
Marianne
11.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar