Kui mina oleksin vaba, siis .. Nii sageli on nii, et inimene on kõike ja enamgi veel, sest ta tunneb kõike ja enamgi veel – selle olemise taga on uskumine – Mina ei ole vaba! Vaba olemine või mitte vaba olemine – mille jaoks mina ise selle uskumuse lõin – miks mina ise seda uskumust iseendale vajasin?
Miks, millal ja kuidas ei ole minul ega minus vabadust? Mis üldse annab selle teadmise, et nüüd olengi vaba? Milline on see märk, mis annab signaali, et vot nüüd, just sellest hetkest alates, olengi päriselt vaba?
Mis oleks, kui keeraks kogu loo pea peale ja küsiks ise enese käest – Miks mina ise ei luba iseendal vaba olla?
Vastus on siin – mina olen vaba siis, kui minul on olemas kõik enesele soovitu – see kõik, mida minu Mina tahab – siis alles ütlen iseendale – siis alles annan loa ise endal vaba olla.
Minus ei ole vabaduse tunnet, kui ei ole vaba valima, siis kui mina ise valiksin, vaid pean kasutama võimalust, et kasutada seda, mis on. Minu jaoks tähendab see seda, et see ei sünni sel hetkel, kui mina ise vali(si)n tahta. Kui pean kasutama võimalust, kuna tahan, siis ei ole ju teist valikut, sest valimata jättes jääksin ilma.
Millise kogemuse tahan enesele saada? Kui tahan saada saamise, siis haarangi sellest, mis on näha ja käega katsutav, sest sellest olemas olevast saan jääda nähtavalt ilma. Valimise, kaalumise hetk on ootus, kuid mina ei talu ootust, sest just oodates kaob ära minu vabadus. Ootus tähendab kindlast tahtmisest kinni hoidmist - minu Mina ei lase minul oma tahtmist unustada. Või valiksin kogemuse, kuidas kogen elus olemist, milles on olemas kõik see, mis on olemas olevas hetkes?
Kuidas olla ja võtta vastu see parim, mis on valiku hetkel minu jaoks võimalik? Kuid minu Mina sosistab kõrva, et olen paremat väärt, sest näen Maailma sees pilte sellest, mis veel kõik on võimalik ja mina ise tahan täita oma igatsused, soovid, vajadused – ei ole vahet, kas need on kunagised puudused või luksuse ihalused või värvilised fantaasiad. Mina olen väärtus ja pean saama enese väärilise kohtlemise, kui saan nigela teistsuguse või jään hoopis ilma, siis usun end olevat väärtusetu ja seda uskumust kustutama minnes pean võtma enesele selle, mis on - omamata seda, mida tahan.
Need on minu enese uskumused – olen väärtuslik – olen väärtusetu. See on minu enese tõlgendus – saan - ei saa, oman – ei oma, seda, mis on sel hetkel minu jaoks väärtuslik – keskkond, suhted, raha jne. See on kõik see, mida mina ise vajan mingi tunde kasvatamiseks või kustutamiseks – kui tahan tunda, siis vajan tunde kasvatamiseks välist puudutust, enesele vajaliku väljaspool iseennast omamist. Kui ei taha tunda, siis vajan tunde kustutamiseks välist lahendust – enne peab minu jaoks väljas olemas olema, siis alles tunnen enese sees. Ei oska ise eneses enese jaoks tunnet luua ega kustutada.
Saades olen väärtus siis, kui saan selle, mis minu enese mõõdupuu järgi on väärtuslik. Seega olen nii väärtuslik, kui seda on see, mida vajan väljaspool iseennast. Kui olen enese maailma looja, siis kuidas mina ise väärtuslikuna suudan-oskan-saan anda iseendale nii vähe? Kus on see minu võlukepike, millega luua ja muuta väärtusetu hinnaliseks? Uskumus, et mina ise olen väärtusetu, kui mina ise ei ole võimeline muutma-looma oma elu hinnaliseks.
Mina ise olen valinud tahta olla väärtusetu, sest see annab võimaluse olla ohver – seega saan lohutuseks kingitusi. Mina ise olen valinud tahta olla väärtuslik, sest see annab võimaluse olla vajalik – seega saan vastutasuks kingitusi. Kuid mina ise ei lisa ega kahanda enese kui väärtuse suurust, sest minu olemas olemine ja sammud oma teel on võimalus luua ise oma elu ja selle mõõtmiseks-võrdlemiseks-hindamiseks ei ole olemas mõõdupuud. Inimese olulisus seisneb tema olemas olemises - oma ajas ja oma kohal - ta on osa süsteemist.
Karistamist vajavad tagajärjed, mida mina ise loon, kui minu Mina tahab! tahtmiste järgi joostes ja käske täites Mina pean saama soovitu! – see on eesmärk vahendeid valimata, saada enda kätte iseenda väärtust tõstev-tõestav tulemus. Enese lõhkumine on enese tööriistana kasutamine. Kui mina ei ole võluvitsake, mis kasvatab enesele rikkust, siis mina ise ei näe eneses väärtust ja pole seega minu Mina silmis armastust väärt. Võimalusel hülgaks või vahetaks välja. Kus ja kuidas tunda ja olla armastus, kui eneses ei ole seda? Usun, et saaksin armastuse, kui mina oleksin ... ja saaksin ... - seega ei ole mina vaba, sest teen kõike eesmärgi nimel olla vaba, kuid enne veel pean saama omale kõik selle, mida minu Mina tahab.
Vihkan ja kadestan teisi, kes ei lähe eest ära ega anna oma kohta-väärtust minule, et saaksin ise sama kogeda. Vajan enese viha, et saada jõudu, et ületada oma Hirmu – mina ei saagi, sest mina jään ilma, kui mina kohe ei saa. Soov on Mina tahan ka! realiseerimine. Kui mina oleksin või minul oleks nii nagu see teine on või sellel teisel on, kes saab või kellel on, siis mina ise oleksin väärtuslik ja hea – saaksin tunda ennast hästi. Kõik muu, mida mul praegu käes ei ole, on näiline – see on teine reaalsus – paralleeselt kulgev Maailm.
Mina ise hoian oma soovidest kinni ja neist saavad kohtustused, mida pean täitma. Mina Ise kasvatan oma vajaduste nälga – kui saan grammi või kaks, siis tarbin põletades lõpuni, sest minul on. Soovimatu heidan minema, sest sellel ei ole minu Mina silmis iseenda väärtust tõstvat võimu. Tarbin ka siis, kui tegelikult enam ise ei taha või proovides pole see maitsev. Maksan iseendaga, kui võlgu, omamise või enese suutmatuse eest – need on need, mida inimeste maailmas loetakse pattudeks.
Armastuse tunde tähendus on ülim heaolu tunne, mis valdab mind alles siis, kui minul on kohe ja kõik enesele soovitu käes – siis tunnen ennast, ilma vajadusteta, hästi, sest minul ei ole enam vaja, midagi lisaks või vähem tunda. Mina ei näe ega mõista kingitusena seda, mis minul-minus on ega neid erinevaid kogemusi, mida koge(si)n. Kui on hea olla, siis järelikult on põhjust, olemas olemise õigusega, preemiale. Kui tunnen ennast halvasti, siis on ülekohtu eest põhjus saada lohutus. Need kõik on enese hinnaga tasud – see on vaatenurk – ma ei ole osa, vaid seismas üle või eraldi, kelle panus peab olema silmaga nähtav, et ära mõõta ja suuta tõestada. Teha ja olla olemises või ära teha. Kui teen ära, siis on tõestamiseks punkt kirjas.
See on minu enese kogetud kogemuste põhjal loodud uskumus – Armastus on see, kui väline Maailm teeb kõik endast oleneva selleks, et mina ei tunneks ennast, enese sees, iseendana olles halvasti – ei tunneks tundeid, millega toime ei tule. See ei ole armastus, vaid tahtmiste rahuldamine, manipuleerimine oma vajaduste nimel – minu Mina tahab!
See oli minu armastuse mõiste, mille mina ise valisin anda nn ülimale, iseenda hästi tundmisele – väline loob hea olemise minu sisse. Läksin Maailma armastust otsima – otsima seda, kes täidaks Minu vajadused-tahtmised. Mõistsin, et mina ei teadnud, mida tähendab armastus teises tähenduses ega ole tundnud armastust ära – astusin enese sisse. Olin suur laps, kes ei leppinud sõnaga Ei, kui minu Mina valis tahta!
Marianne
12.09.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar