reede, 1. detsember 2017

Inimene, kes vajab tähelepanu, väldib tähelepanemist


Avaldatud XV lugu Alkeemias http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/inimene-kes-vajab-tahelepanu-valdib-tahelepanemist?id=80416896

Inimene, kes ihkab meeleheitlikult tähelepanu, teeb kõik endast oleneva, et vältida avaliku tähelpanu keskmesse sattumist. Ta soovib küll tajuda teise inimese kohal olemist, et tunda – just tema on oluline, kuid Maailmaga silmitsi seistes teeb ta kõik endast oleneva, et märkamatuks jääda või nähtamatuks muutuda, sest ta ei talu temale suunatud pilke. Ta kõigub kogu aeg kahe äärmuse vahel - märgake mind ja ärge pange mind tähele. Temas on soov olla märgatud ja hirm, mis saab siis, kui teda tõsiselt märgatuna esile tõstetakse. Ometi toob elu tema teele järjest väljakutseid, ta saab tähelepanu ja võimaluse olla liider, seista põhjusega inimeste ees, et teha läbi katse, kuidas olla julge ja suuta avaneda teiste pilkude all.

Kunagi oli hetk, kus ta tundis nii suurt valu, et kartis oma ellujäämise pärast. Seda valu ei märgatud ja tal ei aidatud seda läbi elada. Võib olla ta julges küsida abi, võib olla ei julgenud. Kuid seejärel ehitas ta oma valu ümber müürid ja ei lubanud enam endale sellega seonduvaid tundeid tunda. Nüüd usub ta, et lõhkudes müürid ja lastes valu välja, kaob ta selle sisse.

Tema sees on nii suur tähelepanuvajadus, et kus iganes ta ka ei käiks ega viibiks, tundub talle, et kõik vaatavad ja jälgivad teda, just tema on teravdatud tähelepanu all. See tunne käib temaga kaasas isegi siis, kui mitte kedagi ümber ei ole, sest teised on osalised selles, kuidas tema elu kulgeb. Avalikus ruumis olles on tema peamine mõte, kuidas ta teistele paistab ja tundub. Ta ei suuda keskenduda iseendale, olla vaba, olla tema ise, sest ta näeb kõikjal teiste vaatavaid silmi. Kõik ümbritsevas on hinnang temale – teiste pilgud, sõnad ja teod. Kui teised annavad hinnangu, siis sellisena ta ennast arvabki olevat, sest teised ju näevad teda. Ta ei kuula, tunne ega tea ennast. Ta võib ennast küll vihata, kuid ta ei suuda selle tunde sõltuvusest vabaneda.

Ta otsib alateadlikult tähelepanu, kuid ei suuda seda samal ajal vastu võtta, sest see toob teda varjust välja, valguse kätte. Sel hetkel, kui ta seisab teiste ees, on ta ebakindel ja temas on tunne, et ta on teiste poolt kontrollitav, sest ta peab vastama teiste ootustele ja teatud tingimustele. Need tingimused on ta ise endale ettekirjutanud, kuid ta ei tea kunagi, kas need ka päriselt kehtivad. Tal puudub turvatunne, sest ta ei tea, kuidas sellele, kes ta päriselt on, reageeritakse, temas on hirm, et ta ei leia tuge ja mõistmist.


Saades tähelepanu, kaalub ja mõõdab ta selle kogust ning kvaliteeti. Kui saadav jääb tema hinnangul alla 100%, siis ei ole see vastuvõetav, sest ta tahab täit tähelepanu, ainult nii tunneb ta, et on oluline ja ainus. Ta ei talu jagamist ega teisi enda kõrvale, ka seda, kui teine räägib iseendast. 

Ometi vajab ta tähelepanu, et kasvada ja õppida teiste tagisiside kaudu selgeks see, kes ta on. Ta küsib küsimusi ja otsib abi, kuid ta on iseendast loo loonud ja hoiab seda enda kaitseks üleval. Ta loodab, et teised oskavad selle loo alusel teda ravida, teha ta ühe puudutusega terveks. Hetkel, kui teised on valmis aitama ja toetavad teda läheb ta rünnakule, eitades, vaieldes ja sõdides. Ta teeb kõik, et tõestada, miks ta ei saa, taha ega pea midagi tegema. Temas on suur hirm muutuse ees, sest praegu suudab ta ennast kontrollida, kuid ta ei tea, mis saaks siis, kui ta vaataks oma loo taha ja sisse.

Saamata tähelepanust kasvab pinge, mille mahalaadimiseks on vaja ekstreemseid lahendusi, iseenda piitsutamist. Tema keha on nii kõrge valulävega, sisemusse ehitatud kaitse pärast, et ta peab üha uuesti ennast proovile panema, et oma võimete piire katsetada ja nihutada. Ta ei hoia ennast, on hoolimatu oma keha vastu, sest ta ei tunne, et tema on armastust väärt, ta peab ennast teiste poolt hinnatavaks objektiks. Ta on külmutanud oma sügavad tunded ja elab pinnavirvendustes.

Seistes teiste ees, ei suuda ta avaneda, sest ta ei usalda neid. Ta peab rääkima, kuid samal ajal ehitab ja hoiab ta oma kaitset üleval, sest teiste pilgud justkui koorivad teda paljaks ja poevad talle naha vahele. Ta kardab vaikust, mis summutab, ei peegelda ega vasta – olla ainult tema ise, oma häälega. Ta kardab, et rääkides paistab tema tõeline olemus välja ning alalhoidev hirm keelab öelda sõnu, mis võiksid lõhkuda teda ümbritseva müüri, tuues nähtavale valu, ja, mida ta siis teiste ees teeks.

Millal on see hetk, kui teise inimese turvatunnet pakkuv kohalolek annab talle usalduse avaneda ja oma valu läbi elades, sellest vabaneda? Millal on tema sees nii suur soov olla vaba, et ta julgeb oma valu sisse astuda?


Marianne
01.12.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar