Võidupileti tango

 

Võimalust nägin -

selle teo teoks tegin -

sõnad ulatasin

ja loosipileti vastu sain.

Ruudud välja kraapisin –

olev nähtavaks sai -

võitu ei tulnud -

ühesuguseid vigureid

kokku kolme ei olnud.

Tundus, et kaotasin,

sest pilet tühi oli -

kuid, kas see oli ka nii -

kogemuse ju sain,

teadmise, et seal,

kus on võimalus

ei tähenda,

et tulemus

on see,

mida mina

võimalikuna nägin

ja selletõttu ootasin.

Julgesin ju astuda,

julgesin ju valida -

see on olulisim -

tühja piletit

mina ei jää alles hoidma

ega sellega kaasnenut,

kui võimaluse kaotust,

taga leinama -

prügikasti prahi viskan

ja oma teel edasi astun.

On ju nii,

et ühest küljest

ma ei saanud,

seda, mida võinuks,

kuid teisest küljest

mina ka ei pidanud

välja mõtlema

ega hoolt kandma,

kuidas sülle langenuga

oleksin edasi toimetanud,

kuidas tasakaalu,

„lisaks” saadu eest,

balansis hoidnud.

Näib,

et justkui alguses

tagasi oleksin -

ei saanud olema

seda, mida ei olnud.

Kuigi mina maksin

proovimise eest,

siis tühi loos

ei ole kaotus,

vaid võit -

mina endast aru sain -

mida soovin

ja milleks valmis olen -

palju nõus,

ühes olemise eest,

maksma olen.

Mina ei kauple enesega

ega enda väärtusega,

mina ei ole võtta

ega ole välja jätta -

mina enese elu elan -

külalised nende kohtadele asetasin -

nemad olemas on,

kuid ei enam seal, 

kus nad enne olid -

nemad ei kuulu

minu poolt loodud perekonda -

seni lahti seisnud ukse sulgesin -

minu kodu on minu koda.

Marianne

09.102023.a